1941. a. küüditamine oli mõeldud eeskätt eesti intelligentsi, politsei, Kaitseliidu ja jõukamate linnainimeste likvideerimiseks; 1949. a. küüditamine aga sihitud töökate maaomanike vastu ja eesti talu kui omanäolise elulaadi hävitamisele. 1949.a. märtsis viidi Eestist vägisi Siberisse üle 21.000 inimese, seega poole rohkem kui 1941. aastal.
Ma polnud märtsiküüditamise ajal veel 4-aastanegi, aga mu mällu on sööbinud episoodid nendest traagilistest päevadest. Olime kindlas Siberi kandidaatide nimekirjas; meid päästis vaid kodust põgenemine. Ainsaks tunnistajaks sellest koletust sündmusest jäid purustatud aknaklaasid. Aga hiljemgi nopiti üksikuid peresid välja Siberisse saatmiseks ja hirm kestis veel aastaid ...
Küüditamisi on nimetatud Stalini välksõjaks baltlaste vastu, kuna inimjaht toimus samal ajal ka Lätis ja Leedus. Küüditamiste aluseks oli NSVL Ülemnõukogu 1948.a. novembrikuu ukaas, millele järgnes Ministrite Nõukogu määrus „Eesti, Läti ja Leedu territooriumilt kulakute, bandiitide ja natsionalistide ning nende perede väljasaatmiseks“. 1949. a. märtsis käivitati Priboi nime kandnud ülisalajane operatsioon. Selle ebainimlikud üksikasjad ja tagajärjed on kõigile hästi teada ja siinkohal puudub ka ruum meie rahva ühismälusse talletatud valu ja traagika kirjeldamiseks. Ometi pole seda unustatud. Tänuväärset tööd on teinud Ühendus „Memento“, tänu kellele on olemas detailsed kokkuvõtted maakondade ja inimeste kaupa ning ilmunud mitmed monograafiad. Sadu ja sadu lehekülgi nimesid, sünniaastaid, arreteerimiskuupäevi. Saatuselahtris seisavad märkmed: „hukkunud“, „hukatud“, „teadmata“ või „vabanenud“. Mitmel pool on ka kohalike küüditamisohvrite üle täpset arvestust peetud.
See karjuv ülekohus tõuseb taevani, kuid on siiani ikka veel heastamata. Vabandadagi pole suvatsetud. Venemaa kui N. Liidu järglasriik ei ole suutnud ega tahtnud sooritatud kuritegudele hinnangut anda. Vähe lootust ka, et see võiks aset leida lähiajal, kuna president Vladimir Putini kindlal juhtimisel on see riik ilmselt lahkunud demokraatia teelt ja vajumas diktaatorluse rappa.
Stéphane Courtois hindab „Kommunismi mustas raamatus“ kommunistliku terrori haardes hukkunute koguarvu ca 100 miljonile. Ehkki puna-Hiina seisab seal oma 65 miljoni hukkunuga esikohal, järgneb talle vapralt N. Liit 20 miljoniga.
Ja siit jõuame taas tagasi dilemma juurde: miks kaasaegne maailm ei ole siiani suutnud anda kommunismi kuritegudele adekvaatset hinnangut, kui ometi natsirezhiimi hukkamõistmine leidis aset kohe peale II maalimasõda? Mida muud jääb meil üle arvata, kui et ikka veel kardetakse kommunismi hukkamõistmisest tüli tõusvat.
Hea vähemalt, et inimsusvastased ja sõjakuriteod on ÜRO poolt tunnistatud aegumatuiks. Meie ülesanne on neid tegusid meeles pidada. Ja seda mäletamist väärib iga üksik Stalini välksõja ohver.