Juhtkiri: Stress ja jõuluaeg pole paljudele võõras kombinatsioon
Arvamus | 12 Dec 2003  | Kaire TensudaEWR
Kui tihti satun viimasel ajal lugema artikleid, kus räägitakse läheneva jõuluajaga seonduvast stressist. Pealkirjad laadis kuidas jõulud üle elada või nendega toime tulla räägivad iseenese eest — mitte kõikide jaoks ei ole see kaugeltki aasta kõige oodatum aeg, vaid hoopis stressi tekitav või kohustusterohke periood, mis tuleb lihtsalt mööda saada. Kuidagi võõras tundub.

Inimesi on erinevaid, nii on erinevad ka jõuluootused ja sellega seonduv stress. Mõnede jaoks on lähenevate jõulude eel vaat et suurimaks probleemiks, kuidas tulla toime nende hiiglaslike jõululaudadega, mis igal pool ees ootavad, et pärast jõule mitte kümmekond naela raskem olla. Esmapilgul naeruväärt probleem, ent sedagi tuleb võtta kui tõsist muret — terviserubriigid kubisevadki jõulude eel asjalikest nõuannetest, kuidas ülesöömist vältida ja tervislike valikute juurde jääda.

Paljudes tekitab kohutavat stressi ja peavalu tüüpiline heaoluühiskonnaga kaasnev mure, et mida küll pereliikmetele ja lähedastele kinkida, kuna kõigil juba niigi kõik vajalik olemas ja poed oma kaubakülluses teevad valiku langetamise ülimalt raskeks. Teiste jaoks, vastupidi, on aga stressi tekitav asjaolu, et on olemas vajadused, kuid ei saa lubada kaugeltki mitte seda, millest lähedased jõulude eel unistaksid. See on kurb, sest mõnede jaoks ülitagasihoidlik jõululaud võib tähendada priiskamist teisele, ja vastupidi. Jõulude ajal laienevad mitmesugused heategevuskampaaniad, mis on igati kiiduväärt: ka Eestis tähistati kuu algul rahvusvahelist vabatahtlike nädalat, kus viidi läbi mitmeid projekte ja aidati paljude jaoks seda õiget jõulumeeleolu saavutada, kes ehk ise sellega toime ei tule. Hiljuti lugesin, et teiste aitamine teeb head ka iseendale: mitte loomulikult materiaalse tulu või kiituse saamise lootuses, kui just füüsilises, vaimses ja isegi eluea pikendamise suhtes abistaja enese jaoks.

Üks jõuluaegseid suuri mureprobleeme on kahtlemata oskamatus rahaga ümber käia ehk siis jõuludega kaasnevast kommertslikkusest ülemäära vaimustusse sattumine ja liig suurte kulutuste tegemine, mille tagajärjeks kurb jaanuarikuu, kui tuleb sente ja kasvavat võlakoormat lugeda. Sellekski pakutakse ennetavaid nõuandeid, nagu kindla plaaniga kauplustesse minek, millega kaasneb loomulikult eelarve koostamine plaanitavatele kulutustele.

Kõik need eelnevad mured tunduvad aga kaunikesti tühised selle kõrval, mis paljude jaoks tekitab tõelist stressi aastast aastasse: kui polegi neid, kellele kinke osta, kellega jõule veeta ja jõulurõõmu jagada. Või kui selleks on tahtmine kadunud. Need inimesed vaevalt stressi üle kurdavad ega otsi ajakirjandusest vastavaid nõuandeid. Ja kui keegi väidab, et ei salli jõulusid, võib selle esmapilgul võõrastava avalduse taga olla pikk psühholoogiline tee.


 
Arvamus