Kes meist ei oleks kasvõi hetkekski jõulueelsel ajal tusaselt tunnetanud, et pühade tulek, nende tähendus ja tähtsus on takerdunud tarbimiskultuuri kombitsatesse. Isegi teades, et kapitalismi veorattaks on „konsumerism“, on raske aru saada, et miks on üks kingitus tähtsam kui teine, miks peab ilmtingimata igale suvatuttavale Hiinas tehtud kitsch-meene kinkima, sellise, millel pahatihti puudub nii tarbe- kui iluväärtus.

Lunastussõnum on aastaid olnud poliitiliselt korrektses maailmas ohus. Kuid nagu need, kes tõeliselt lubavad Jõululapse enese ligi, mitte ainult aasta kaunimal õhtul, vaid aastaringselt, teavad — usk on esmalt isiklik, alles siis ühine. Seniks, kui see arusaam on olemas, ei kao jõulude tähtsus ka siinses multikultuurses Paabelis kusagile.

Mis aga on suuremas ohus, on jõulukink sümbolina. Toodi ju sõime juurde esimesed kingitused, mida välja vahetada ega kauplusesse tagasi viia ei saanud. Tänane ohjeldamatu ostuhullus, kohe-kohe vajadus viimase tehnika, mängu järgi on asendanud läbimõeldud, südamesoojusega antud kingituste otsimise ning ostmise.

Eeskujuks peaks olema süütu laps, kes saab rõõmu lihtsamatest asjadest. Nii kaua ja kuni ta teab, et see on antud tõelise armastusega, ei oska pisike soovida seda, milleta, nagu Madison Avenue ütleb, ta hakkama ei saavat. Tänapäeva heaoluriikides on küllalt neid, kes tahavad lastelastele ainult kõige paremat. Kuid kas piiramatus helduses ei unusta me väärtuste edasiandmist?

On meeles lapsepõlvest, kuidas läks südamesse O. Henry lühijutt „Hommikumaa tarkade kingitus“. Selle klassikaga pole ehk kõik noored enam kursis. Kahe noore inimese armastus teineteise vastu oli nii suur, et üks müüs oma kaunima atribuudi maha, teine kallima aarde, selleks et armastatule kinkida jõuludeks kõige paremat. Della lasi oma uhkuse, ülikaunid juuksed maha lõigata parukaäris, et saada raha Jim'ile uuriketi ostmiseks. Jim omakorda müüs oma hinnatuima aarde, vanaisalt päritud uuri maha, et Dellale kinkida kilpkonnaluust kamm. O. Henry sõnum kinkijaile vajaks kordamist neile, kes ei kujuta jõule ette ilma viimase, viimse peal tehnoleluta.

Veel meenuvad nende jutud, kes olid suure majandusliku mõõna ajal ise lapsed. Kui finantsraskused kõikjal tähendasid seda, et pisike poolkuivanud apelsin jõuluõhtul oli haruldane ning rõõmutoov kingitus. Kuidas 1944. aastal tuli jõule vastu võtta võõral maal, tumeda tuleviku ees, kuidas ühine jõululaul pisikese küünlajupi valgusel siis ühendas. Kuidas peotäis sarapuupähkleid olid siis haruldasemad ning maitsvamad kui aurav hanepraad või verivorstide kuhi.

Mõtisklen nii skautliku nooruse metsajõulupuul, kus elavas looduses, külmkarges õhus lumeräitsakate vahel, küünal käes, lauldakse ühiselt iidseid laule, mis on ka seotud rahvusliku kokkukuuluvusega, skautlike põhimõtete edasikandmisega. Vaadates seal ringi tunnetan, et südamest südamesse kingitus, jõulusõnum ei ole veel kaduma läinud.

Märkmed: