Juhtkiri: Sünge august 1939
Peatselt möödub 65 aastat ühest traagilisemast sündmusest Eesti ajaloos. 23. augustil 1939 sõlmisid Venemaa ja Saksamaa nn. Molotov-Ribbentropi pakti (MRP), mille salalepinguga jaotati piiriäärsed riigid mõjusfäärideks. Vastava dokumendi allkirjastasid N. Liidu välisminister Vjatsheslav Molotov ja tema Saksa kolleeg Joachim von Ribbentrop. Stalin uhkeldas selle saavutusega juba mitu päeva varem, nimelt 19. augustil N. Liidu Poliitbüroos peetud kõnes. Ta kinnitas, et mittekallaletungi pakt Saksamaaga avab uksed bolshevismi levitamiseks kogu Euroopas ja informeeris oma mõttekaaslasi ka sellest, et Saksamaa on lubanud anda Moskvale vabad käed tegutsemiseks Balti riikides.
Sõjaväeluure vahendusel sai Eesti juhtkond otsekohe teada MRP salaprotokollidest ja sellestki, et Saksamaa oli Eesti N. Liidu mõjupiirkonda määranud. Seetõttu võeti juba augusti lõpul kurss alistuda N. Liidu poolt esitatavatele nõudmistele meie riigi jaoks võimalikult soodsatel tingimustel, vältimaks sõjalist kokkupõrget N. Liiduga. 1940. a. juunis toimus Eesti okupeerimine. Pärast seda lavastati nn. sotsialistlik revolutsioon ja Eesti “vabatahtlik ühinemine” N. Liiduga. Järgnesid 1941.a. juuniküüditamine ja arreteerimised — traumad, mis pea igasse eesti peresse jätsid oma ränga jälje.
Ajaloolane Magnus Ilmjärv analüüsib kõnealuseid traagilisi aegu hiljuti välja antud monograafias „Hääletu alistumine”. Selle teose ilmumine on põhjustanud eesti pressis vastakaid arvamusi, kuid toonud lugejateni ka uusi fakte, mis sunnivad küsima, kas Eestil oli neil keerulistel aegadel äkki teisigi võimalusi. Ilmjärv lahkab saatusliku 1939. a. sündmusi ja leiab, et baaside leping N. Liiduga ja sellele järgnenud alistumine ei vastanud Eesti rahvuslikele huvidele. Ajaloolane Allan Käro, kes 9. juuli Postimehes käsitleb omakorda Ilmjärve uurimust, nimetab selle põhjal meie senist ajalookäsitlust „täielikuks jamaks”.
Milline oli Eesti kaitseväe olukord 1939.a. sügisel? Kas oldi tehniliselt ja moraalselt valmis vastu astuma ülekaalukale vastasele?
Üldmobilisatsiooni korral suutnuks Eesti välja panna vast 100.000-mehelise kaitseväe. Eesti juhid leidsid aga, et vastupanu Venemaale on mõttetu. Pole põhjust arvata, et see otsus langetati kergekäeliselt või koguni reeturlikult. Me võime 65 aastat hiljem vaagida kõiki teadaolevaid fakte ja võrrelda suurusjärke, ent mis see tagantjärele tarkus annab? Kas tänastel kirjatarkadel on ikka õigust õõnestada esimese Eesti Vabariigi juhtide autoriteeti? Kes garanteerib, et kõik faktid on must-valgel üldse meieni jõudnud? Kui paljud tänastest kritiseerijatest oleksid president Pätsi asemel teisiti käitunud ja saatnud pea kindlasse surma 100.000 Eesti meest?
Jah, Soome otsustas Venemaale raevukalt vastu astuda ning suutis ka punaarmee rünnaku tagasi lüüa. Saavutatud iseseisvuse hind oli aga ääretult kõrge — kaotati tohutul hulgal mehi ja suur osa territooriumist. Küsimusi on palju, vastuseid otsitakse ikka veel. Igal eestlasel on selle kohta oma arvamus.
Ja ikkagi jääb arusaamatuks, miks otsitakse nüüd, aastakümneid hiljem kunagiste aateliste riigimeeste hulgast reetureid ja nimetatakse neid avantüristideks.
15 aastat tagasi Balti ketis seistes seadsime me neid mehi endale eeskujuks.
Arvamus
TRENDING
