Juubeliaasta pidustuste tuhinas võime küsida, miks saame olla väikese Eesti ja eestlaste üle uhked?
Välisajakirjandus annab otsekoheselt konkreetseid põhjusi. Nad võtavad reaalseteks eeskujudeks tehnoloogilisi saavutusi, mis on nende hinnangul tehnoloogiaparadiisi, nagu Eesti, loov toodang: Eesti idufirmadest, mis on kujunenud suurteks kõrgtehnoloogia ettevõteteks – Lingvist, Fortuna, Erply, GraCAD, Click & Crow, Pipedrive, Transferwise ja muidugi Skype. See on ainult osaline loetelu inimarvuliselt väikese riigi saavutustest.
E-residentsust on omandanud üle 50,000 juriidilise isiku üle maailma, isegi 660 Kanadast. Teised riigid, kes on jälginud e-residentsuse arenemise edu on taibanud, et välismaa ettevõtjal pole vaja pakkida kotte ja kohale minna, vaid interneti kaudu ennast registreerida digiteel.
Viimase saavutuse edukust saab otseselt siduda Toomas Hendrik Ilvese jõulise tegevusega tehnoloogia- ja digitaalvaldkonnas, mis aitas Eesti tõusu juhtivaks riigiks küberkaitses ja -strateegias. Seda kadestavad teised Euroopa riigid. Tehnoloogia vallas ei saa Eestit väikeseks pidada.
Kui kolme aastakümne eest raudeesriided langesid, tahtsid eestlased suure kiirusega jõuda tagasi Euroopasse ja lääneriikide ühiskonda. Kui võrrelda teiste maadega, kellega ühine minevik, siis Eesti riik suutis imeruttu lahti rebida kommunismi pärandist. Euroopa ei jäänud teda ootama. Mõõdupuud mitmetes sektorites asetasid Eestit järjestikku etteotsa, kui hinnata edu demokraatias, majanduses, korruptsiooni eemaldamist, haridussüsteemi reformimist jne.
Võiks ka läheneda riikliku julgeoleku aspektist, kui Eesti suurus tuleb luubi alla. Tavaliselt mainitakse, et väikese riigi sõltumatus on habras, kui suure ja ajalooliselt agressiivse naabriga on tal ühine piir. Tuli kuuluda julgeolekuühendusse, mis enesekaitseks jõud koondab. Väike Eesti on kinnitanud oma koha NATO vihmavarju all ning Eesti panus on olnud võrdlemisi suur eelarve täitmisel ja osalemisel välismissioonidel.
Eesti hingesuurus on veel vägevamalt silmanähtav. Õiglus on osa eestlaste südame suurusest ja sügavusest. Aleksandr Solženitsõni tähelepanek nendest aastatest, mil ta viibis Nõukogude sunnitöölaagrites, on kirja pandud „Gulagi arhipelaagis“. Kommunistlik võim kontrollis laagreid pealekaebajate/informaatorite kaudu. Ainus rahvas, kelle hulgast ta kunagi ühtegi pealekaebajat ei kohanud, olid eestlased. Hinge suurus ja õigluse tunnetamine on tihedalt seotud.
Kolmekümne aasta jooksul, kui välisajakirjanikud jõuavad Eestisse, nad meenutavad artiklites ikka ja jälle, et võrreldes teiste ida-bloki riikidega, vabaduse taastamine oli Eestis veretu. Laulev revolutsioon oli nende silmis imeasi, mis andis eestlastele seda kannatlikkust ja rahumeelset võimu, et lõpuks sihikindlalt lahti rebida totalitaarsusest. Laul oli see, mis üle saja aasta sidus eestlasi pürgima vabadusele. Laul oli ülisuur tegur selle iseseisvuse taastamise teekonnal. Ta aitas kanda eesti rahva vaimu rasketest aegadest läbi. Laul võrsus eesti rahva hinge suurusest.
Ansambel Ruja laulis 1980-ndal: „Tee silmad lahti, ärka, otsiv vaim. … Vii tippu lipp ja süüta püha tuli.“ Saame kõik öelda: „Väike Eesti, see on minu suur kodu ja see olen mina ise.“ Head juubeliaasta jätku.
Laas Leivat
