http://objektiiv.ee/juhtkiri-s...
Inimõiguslase maski taga peituvad ideoloogilised radikaalid kisuvad “vaenukuriteost” teatamise mobiilirakendusega UNI-FORM lahti Eesti lähiajaloo kõige valusamad haavad, meenutades meile nõukogude ühiskonnas levinud autut pealekaebamist. Kuid mida enam püüavad noorkomissarid kodanikel suud sulgeda, seda kõlavamalt tuleb rääkida ja seda kartmatumalt tuleb anda tunnistust tõelistest ja ajatutest väärtustest, leiab Objektiivi toimetus.
Hiljuti teatas Eesti maksumaksja raha eest aastaid vasakliberaalset propagandat edendanud Eesti Inimõiguste Keskus, et koostööpartnerite toel on Euroopas ja Eestis välja tulnud unikaalne “vaenust” teavitamise mobiilirakendus, millele on antud nimeks UNI-FORM.
Eesti ühe tuntuma homoaktivisti Kari Käsperi juhitud keskuse teatel moodustavad UNI-FORM mobiilirakendus ja vastav koduleht ainulaadse raporteerimise platvormi, mis keskendub “vaenukuritegudele ja online-vaenukõnele, mis on suunatud LGBTI inimeste vastu.”
Eesti Inimõiguste Keskus soovitab kõnealust platvormi jõudsalt kasutama asuda. Keskuse sõnul võivad “ohvrid”, pealtnägijad ja kõik ülejäänud inimesed anda teada “seksuaalse sättumuse, sooidentiteedi või sooväljenduse tõttu tulenevast intsidendist.” Raportid võivad olla anonüümsed või esitatud koos isikuinfoga, mis võimaldab juhtumit ka sisuliselt menetleda. UNI-FORM platvormi kaudu saab “vaenukuritegudest” raporteerida Portugalis, Hispaanias, Ühendkuningriigis, Belgias, Maltal, Ungaris, Lätis, Eestis ja Leedus.
Kuhu raport Eestis jõuab? “Eestis laekuvad kõik äpi ja kodulehe kaudu esitatud raportid Eesti Inimõiguste Keskuse eksperdile, kes tagab nende menetlemise privaatsuse. Juhul, kui raport on esitatud koos isikuandmetega, võtab spetsialist raporti esitajaga ühendust ja nõustab teda,” teavitatakse Eesti Inimõiguste Keskuse kodulehel.
Kui üleüldine hirmuõhkkond on loodud, leiab aset nõrgemate inimeste moraalne kollaps. Et oma nahka päästa, tuleb hakata diktatuuri kaastööliseks.
Lisaks sellele kogutakse kõik Eestis esitatud raportid umbisikustatult ja anonüümseks muudetud andmebaasi, mis võimaldab koguda infot olukorra kohta Eestis. Milline on andmebaasi kogutud raportite edasine saatus ja millistesse rahvusvahelistesse instantsidesse kogutud info saadetakse, seda Eesti Inimõiguste Keskus ei täpsusta.
Eelnevat juttu lugedes kangastub meie silme ette totalitaarsete süsteemide ja ideoloogiate poolt edendatud repressioonivahendite teada-tuntud palett, mille selgroo moodustab alati anonüümne pealekaebamine ja n-ö rahvavaenlaste kaardistamine. Selle meetme rahva moraali söövitav ja inimese kõige alatumaid kalduvusi lõkkele puhuv mõju pole võrreldav peaaegu mitte millegagi.
Esiteks loob pealekaebamine üleüldise hirmuõhkkonna, mis põlistab ideoloogilise diktatuuri kõikjal hõljuva kohalolu tunde. Igaüks võib sind jälgida ja sinu kahtlastest avaldustest vajalikele instantsidele tagaselja raporti koostada, ilma et sa sellest midagi teaksid. Kusagil hämarates bürokraatlikes koridorides ja kabinettides hakatakse aga reaalsete inimeste suhtes ametlikku menetlust toimetama. Keegi pole kaitstud. Diktatuuri poolt tahtlikult tekitatud paranoias hakkab inimestele tunduma, et võimu anonüümne silm jälgib teda kus iganes ja võimu kõrvad kuulavad isegi tema mõtteid.
Kui üleüldine hirmuõhkkond on loodud, leiab aset nõrgemate inimeste moraalne kollaps. Et oma nahka päästa, tuleb hakata diktatuuri kaastööliseks. Et endalt kahtlusi maha raputada, tuleb anda oma silmad ja kõrvad üha jultunumalt laiutava türannia käsutusse. Arg inimene hakkab pigem ise pealekaebajaks kui riskib sattuda pealekaevatavaks. Tuleb täita raport.
Nii on ideoloogiline diktatuur saavutanud oma kõige salakavalama eesmärgi. Võimu taotluseks on teha suuremast osast oma alluvatest enda jälkuste kaassüüdlased, kes alguses valuliselt, ent edaspidi üha kasvava tuimuse ja ükskõiksusega ümiseksid ühte maailmakirjanduse kõige õõvastavamat salmikest, mis pärineb George Orwelli teosest 1984:
Kastani laia krooni all
müüsin sind ja sina mind
Eesti Inimõiguste Keskuse poolt edendatud pealekaebamismasina ehitamisel on kasutatud kõiki ideoloogilise diktatuuri tööriistakasti vahedamaid vahendeid. Kahjuks ei pane enam imestama isegi noorte ideoloogide süüdimatus, millega täiesti avalikult diktatuurilist masinavärki ühiskonnas esitletakse. Samas ei tule sellised tendentsid loomulikult üllatusena, sest Objektiivis ja enne seda portaalis De Civitate oleme ideoloogilise diktatuuri suundumustest hoiatanud juba aastaid.
Inimõiguslase maski taha peituvad ideoloogilised radikaalid kisuvad oma pealekaebamismasinaga lahti Eesti lähiajaloo kõige valusamad haavad.
Ent mis kõige hullem, inimõiguslase maski taha peituvad ideoloogilised radikaalid kisuvad oma pealekaebamismasinaga lahti Eesti lähiajaloo kõige valusamad haavad, meenutades meile küüditamiste ajal ja hiljemgi nõukogude ühiskonnas levinud reeturlikku ja autut pealekaebamist. Paralleelid on rohkem kui kõnekad. Kõik see tuletab meelde nõukogude ajal propageeritud Pavlik Morozovi kui ideaalse pealekaebaja-pioneeri kultust.
Nii nagu nõukogude võim soovis küüditamistega saavutada ärksama ja ideoloogiliselt allumatu kodanikkonna või senise eliidi hävitamist, et ülejäänud ühiskonnas hirmu tekitada ja et rahvas kõikidele järgmistele sammudele protestideta kuuletuks, soovib analoogselt talitada ka uus ideoloogiline diktatuur. Rahvas tuleb hirmu läbi vaikima sundida, maksku mis maksab. Inimesi tuleb sundida veelgi usinamalt enesetsensuuri rakendama.
Selle vastu on aga ainult üks rohi, mida Objektiivi toimetus ei väsi soovitamast artiklist artiklisse, juhtkirjast juhtkirja. Selleks on kindlameelne ja väärikas allumatus valele ja ühemõtteline lahtiütlemine orjameelsusest. Mida enam püüavad ideoloogilised noorkomissarid oma pealekaebamismasinatega kodanikel suud sulgeda, seda kõlavamalt tuleb rääkida – mitte ainult sõpraderingis ja kodus, vaid ka töökohal, avalikus arutelus ja tänavatel. Mida enam üritatakse inimestes hirmu esile kutsuda, seda kartmatumalt tuleb anda tunnistust tõelistest ja ajatutest väärtustest. Seesmise vabaduse ees on iga diktatuur jõuetu, olgu enne või nüüd.
