Täna tähistatakse Eesti taasiseseisvumise 19. aastapäeva. 20. august 1991 oli ajalooline päev, millele eelnes palju tööd, aga ka kannatusi, vaeva ja tagasilööke. Aatelised eesti patrioodid olid vankumatud ja uskusid vabaduse saabumisse ka kõige süngemal ajal. Väide, et Eesti iseseisvus taastus justkui iseenesest, üksnes väljakujunenud poliitiliste olude tõttu ega oma seetõttu tõelist väärtust, peegeldab asjatundmatust ja on isegi solvav.
Need, kes viibisid 1991. a. augustis Eestis, mäletavad, et Eesti teedel liikusid tankid ja Tallinna teletorni piirasid vene dessantväelased. Toompea oli blokeeritud hiiglaslike kivirahnudega. Olukord oli plahvatusohtlik. Interrinne, Moskva käepikendus Eestis, muutus noil päevil üha ülbemaks. Neil õnnestus provokatsioonidega kruvida pinged ühiskonnas väga kõrgele. Tuhanded eestlased läksid tänavatele kaitsma uuesti vabaks saamise võimalust, olles valmis vastu astuma vaenlase lahingutehnikale. Ometi jäid füüsilised kokkupõrked tulemata tänu eestlaste vaoshoitusele.
Täna on põhjust esile tõsta neid, kellel on suuri teeneid meie riigi vabaduse taastamisel. Eesti julged teisitimõtlejad tembeldati okupatsiooniajal kurjategijateks, nendele said osaks tagakius ja vanglakaristused. Nende pühendumus polnud siiski asjatu, sellega pöörati välisilma tähelepanu Eestis valitsevale olukorrale. Selle eest hoolitsesid eesti pagulased läänes, kes hoidsid pidevalt fookuses ka natsliku Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel 23. augustil 1939 sõlmitud nn Molotovi-Ribbentropi kuritegelikku pakti.
Kadunud Priit Aruvald kirjutas kunagi meie lehes: „Tulime mõttele, et kõik baltlased võiksid sel päeval [14. juunil, küüditamispäeval – toim.] siduda või riputada mustad lindid oma majade ette, autode külge jne. Markus Hess võttis ühendust tollase National Citizens’ Coalition’i esimehe David Somerville’iga, kellele see mõte meeldis, kuid ta oli andnud nõu seda teha mitte küüditamise aastapäeval, vaid Molotov-Ribbentrop pakti aastapäeval augustis, et sel viisil saavutada laiemat kõlapinda ja äratada suuremat tähelepanu. Nii sai alguse Musta lindi päeva aktsioon.“ Rõõm on tõdeda, et selle aktsiooni algatajate ja edasiviijate töö on vilja kandnud. Nendel on kahtlemata suur osa selles, et Kanadas tähistatakse tänavu 23. augustil esmakordselt mitmete sündmustega Musta lindi päeva, millega meenutatakse Euroopa kommunismi ja natsismi ohvreid. Lisagem, et 2. aprillil 2009 võttis Euroopa Parlament vastu analoogilise otsuse; seda on teinud ka Eesti Riigikogu, OSCE Parlamentaarne Assamblee ja isegi Rooma paavst.
Musta lindi päevad läänes, aga ka Hirvepargi meeleavaldused Tallinnas, Balti apell ja Balti kett olid tähtsad verstapostid, mis sillutasid teed Eesti taasiseseisvumisele. Nende märksõnadeks oli üksmeelsus ja kokkuhoidmine, mida ka tänane Eesti hädasti vajab.
Juhtkiri: Taasiseseisvusest ja Musta lindi päevast (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Riigipöördekatse Moskvas oli alanud, kuid 19. augustil rahvasaadikud iseseisvuse taastamise otsust vastu võtta ei suutnud.
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»
Venitamise peamine põhjus oli kuue kristliku demokraadi (eesotsa Mart Laari ja Illar Hallastega) ning 14 sõltumatu demokraadi (Jaak Allik, Indrek Toome, Mikk Titma jt) vastuseis iseseisvuskuulutusele.
Illar Hallaste: «Iseseisvus? Mis see meile annab? Kas tahate end teist korda okupeerida lasta?»
Jaak Allik: «Mis mõtet sellel on, kui rinnaga kuulipilduja pesa ette viskume?»
Ülo Nugis on meenutanud, et oli vaja veenda neid iseseisvuse pooldajaid, kes tahtsid riigi staatuse määratlemisel esimese iseseisvuse täpset koopiat, ja teisi, kes olid täiesti uue riigi poolt, et saavutada kahe vastandliku seisukoha vahel kompromiss ja võtta iseseisvumise otsus vastu võimalikult suure häälteenamusega. Järgmisel päeval, 20. augustil õnnestus see kompromiss ka ellu viia.
«Tuli mõelda ka selle peale, et halvemal juhul tuleb pärast võib-olla Nõukogude Liidu õigusruumis hakata arveid klaarima,» meenutab Nugis. «Veel pidasime silmas, et otsus oleks vaja vastu võtta 70 poolthäälega, et kinnitada nii-öelda konstitutsiooni muutmist Nõukogude normide järgi. Siis poleks putšistidel olnud oma Nõukogude õigusruumis väga lihtne meid pärast selle eest seina äärde panna. Saime 69 häält. Üks tubli inimene meie hulgast oli küll kohal, aga jättis hääletamata, kuidas ka ei palutud. Mul on lihtsalt kahju, et Kaido Kama niimoodi tegi.»
Arvamus
TRENDING
