Üle kahe aasta tagasi tõi president Lennart Meri oma ammendamatust fantaasiavaramust esile ereda kuju - tädi Maali, kellele ta soovitas Euroopa Liiduga ühinemisest tulenevaid eeliseid paremini selgitada: “Nii et ka tädi Maali aru saaks...”. Tädi Maali kujunes paljude lihtkodanike õnnestunud ühisnimetajaks ja pakkus hulgaks ajaks ajakirjanikele tänuväärset toitu nii otseses kui kaudses mõttes. Siis unustasid sulesepad tädi Maali ehk Amalie täiesti, sest uued ja ägedamad teemad surusid selle markantse ja elukogenud mammi tahaplaanile.
Mulle meenus tädi Maali, kui lugesin, et 16. aprillil allkirjastasid ELi tippkohtumisel Ateenas Eesti president Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland Eesti nimel koos teiste liituvate maade ja liikmesriikide esindajatega ELi ühinemislepingu. Vaatasin EU koduleheküljelt uhket esindusfotot, kus Eesti president ja välisminister istusid Euroopa riigijuhtide seas. President Rüütel kinnitas Ateenas peetud kõnes, et eestlased on ajalooliselt ja kultuuriliselt kogu aeg Euroopasse kuulunud ja et liitumislepingu allakirjutamisega pöördub ka Euroopa tagasi Eestisse. On omamoodi ajalooline kurioossum, et Rüütel oli Eesti riigipea nii N. Liidust lahkumisel kui ka ELiga ühinemisel. Muidugi teame kõik, et need kaks liitu erinevad teineteisest kui tuli ja vesi. Sageli küsitakse: kui palju liitumine Eestile meile maksma läheb ja kui palju euroliidult tagasi saadakse? Suurimad ELi summad lähevad regionaal- ja sotsiaalpoliitikasse, keskkonnakaitsesse ja põllumajandusse. Eesti suurim väljaminek on ELi liikmemaks ja mitmete projektide kaasrahastamine. Kokkuvõttes jääb Eesti aastatel 2004-2006 plussi 8 miljardi krooniga.
Läinud nädalal astuti Ateenas käänulisel euroteel viimane ja otsustav samm. Nüüd jääb euro-lõppsõna tädi Maalile ja teistele Eesti hääleõiguslikele kodanikele - nad peavad 14. septembri rahvahääletusel ütlema “jah” või “ei” Euroopa Liidule. Otsus pole kergete killast. Kas tubli, tarmukas ja aus Eesti kodanik tädi Maali on euroasjadega paremini kursis? Kas ta on üle saanud oma hirmust uude liitu astumise ees ja eelmisse liitu kuulumise kibedad kogemused unustanud? Ei üht ega teist. Ülikeerulises sõnastuses eurodokumente on terve mägi. Nendest tädi Maali aru ei saa ja nii jääb tal üle usaldada ametnikke. Maali huvitub küll globaalsetest asjadest, aga nendest südamelähedasem on talle Eesti riigi käekäik. Ta on ettevaatlik ja kuulab ära isegi euroskeptikute virina. Tema kogemused NLi okupatsiooni all olid rängad; neid ei saa ega tohigi unustada. Tädi Maali pole nõus nendega, kes nutavad tagasi Vene aega ja ta teab, et ka esimeses Eesti Vabariigis olid rikkad ja vaesed nagu praegugi. Õigemini on neid igas riigis.
Sellest hoolimata on tädi Maali ja enamus tema mõtte- ja saatusekaaslasi otsustanud septembrikuus öelda “jah” ELile.
Hääletuseni jäänud kuude jooksul püüab tädi Maali endas kasvatada optimismi ja seista vastu alateadlikule soovile vältida muutusi, sest ta ei taha ometi olla takistuseks oma riigi edasiliikumise teel. Lisaks kõigele on EL ju riikide liit, mis loob omavahel sedavõrd head suhted, et Euroopas uut sõda enam ei puhke. Sõda vihkab aga tädi Maali üle kõige.
Juhtkiri: Tädi Maali läheb Euroopa Liitu
Arvamus
TRENDING
