Kui Eesti seisis Euroopa Liidu lävepakul, tarvitati kandidaatriigi oleku ajal tihti väljendusi nagu "integreerumine Euroopasse", mis olevat "loomulik lähenemisprotsess". Mõttemaastikul jäid tahaplaanile need, kes nägid liitriiki kõigi selle nimega kaasnevate pahedega. ELi referendumi eel rõhutasid Eesti "ei" esindajad, et Euroopa Liidus kaotame varem või hiljem nii riikliku iseseisvuse kui ka suveräänsuse. Et liit areneb N. Liidu taoliseks superriigiks, euroõigused saavad ülimuslikuks.
Selle suveräänsuse kaotamise oht on palju suurem kui nõmedate õigusaktide jälgimine, mõttetu bürokraatia kasv, ülereguleeritud majanduspoliitika, kus suured piiravad väiksemate liikmesriikide majandus- ja kodanikuvabadusi. Ja see päev ei ole vist mitte kaugel. Liitriik on võrsumas uue ELi põhiseaduse pealesurumisega.
Sel nädalal äratas tähelepanu endise Prantsusmaa presidendi ja ELi põhiseaduse "isa" Valery Giscard d'Estaing'i külaskäik USAsse. Giscard veetis omal ajal palju aega Philadelphias, USA 1787. aastal loodud põhiseadust uurimas. Sel teisipäeval oli aga visiidi põhjus teine: nüüd parseldab prantslane jänkidele liitriigi ideed. USA põhiseadusega loodi riik; Giscard aga praalis nüüd Philadelphias, et eurooplased ehitavad hoopis maailmajagu, kontinenti.
Prantslasi ootab ees põhiseaduse referendum 29. mail, kaikavedu on tasavägine — meenutame, et Maastrichti Leping võeti seal vaid karva võrra, 51-49% — vastu. Giscard muidugi ei soovi, et suures riigis, eriti tema kodumaal, põhiseadus tagasi lükataks.
Ent päris selgelt seda tuleks teha. Esitatuna on leping ohtlik. Ning kes valijatest — kas Pariisis või Nuustakul, pole oluline — on võtnud vaevaks 460 artikli pikkuse lepingu teksti lugeda?
Iiri majandusteadlane Anthony Coughlan on kirjutanud olulise analüüsi Euroopa põhiseaduse lepingust, mis muutvat ELi üheks riigiks. Analüüs on äsja tänu mittetulundusühingu „Hooliv Jätkusuutlik Tallinn“ organiseerimisele eesti keelde tõlgitud, ning on hädavajalik lugemine igale eestlasele, teadmaks, mida see EL enesest kujutab.
Giscardi lepinguga tühistatakse kõik olemasolevad ELi lepingud alates Rooma lepingust Nice'i lepinguni. S.t. need lepingud, mida nii prantslased kui eestlased eriaegadel tähislipu all sõlmisid. Uus EL oleks praegusest EList juriidiliselt, põhiseaduslikult ja poliitiliselt üsna erinev. Leping, mida Giscard esitab, ei jõustu enne selle ratifitseerimist: kui see samm on sammutud, on see meie jaoks siduv ja põhiseadust peab järgima.
Poliitika põhiküsimus: milline põhiseadus on ülimuslik — kas Euroopa või liikmesriigi oma? Kelle käes on võim ja õiguspärased valitsusohjad? Uue põhiseadusega saavad praegustest suveräänsetest riikidest ELi provintsriigid, hüljates sellega enda riigi demokraatia, sõltumatuse ja poliitilise iseseisvuse, nõustudes
ametlikult alluma ülemale üksusele nii nagu igas riigis.
Lühidalt, ebademokraatlik dokument, mis tooks supervõimu, mida juhiks vähesed eliitpoliitikud ja -bürokraadid. Ning teisipäevane hämamine USAs ei muuda seda, et Giscardi plaan eirab loomulikku koostööd. Coughlan võtab kokku: kogu Euroopa peaks saabuval perioodil ütlema "ei" ELi põhiseadusele ning "jah" demokraatiale.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
eesti poeg.15 Mar 2005 12:09
...aga kõige suurem iroonia on just see, et praegu võtab Venemaa hoogu juurde, ja viib järjepidevalt oma kaebusi EL-i ette seoses venelaste diskrimeerimisega Baltikumis. Varasemalt tehtud töö täpsustamaks oma probleeme maailmale oli Eesti poolt mingil määral vale taktika...ja pealegi võib nüüd edaspidi Venemaa saada oma tahtmist...selles ei maksa olla nii ebakindel. USA on sunnitud vaikima Tsetsheenia presidendi mõrvamises, et hoida Venemaa oma poolel terrorisma võitluses, ja nii seda mängu mängitakse...suurriikide reeglite alusel, ei midagi muud. Eesti võib palju tahta, aga siiamaani on ta vähe kätte saanud. Ka OSCE varem tehtud töö võidakse nüüdsest peale tunnistada kehtetuks, kui EL on nõus saatma Baltikumi venelastest vaatlejad.
Peter15 Mar 2005 05:45
Hitler ütles täpselt sama asja, ainuke valik on Nõukogude Liidu ja Uue Euroopa vahel. Kas seda vabaduse varianti siis enam ei ole? Siis on olukord sama hull kui 50 aastat tagasi.
Ago Ambre14 Mar 2005 06:42
Kas polnud põhiline valik Venemaa ja Euroopa vahel? Hirm oli, et väljaspool Euroopa Liitu soleeriva Eesti neelaks Venemaa oma orbiiti. NATO vihmavarju ilmselt ei peetud piisavaks julgeoleku kindlustamiseks.
Loe kõiki kommentaare (8)