Dünamiidi patenteerija Alfred Nobeli pärand tänapäeva maailmapildis on tema testamendi põhjal asutatud fond, mille nimelisi preemiaid antakse 1901.a. saadik inimkonnale suurimat kasu toonutele. Alul teadlaste panuse hindamisena mõelduna auhind on tänaseks kujunenud elutöö kõrgeimaks tunnustuseks. Teadussaavutuste ning -avastuste kõrvalt hinnatakse ka üllaid ideaale — nii on vist parim kirjeldada kirjandus- ja rahupreemiaid. Nende kategooriate piisavalt udune kasumõõtmine ei tohiks kriitika alla langeda. Aateid on raskem mõõta kui teadusliku töö tulemusi.

Tehniliselt on kõrgusmärgi nivelleerimine reeperi paigaldamisega hädavajalik. Idealismiga on väidetavalt olukord päevapildi kajastamises, sellega saavad mõned õigustada näiteks Yasser Arafati rahupreemiaga austamist. Kirjanduses on olukord analoogne — üldsusele tundmatu naisõiguslasest Austria kirjaniku Elfriede Jenseni tänavust Nobeli kirjanduspreemiat saab põhjendada lootusega muuta lubjastunud maailmavaadet. Ka tänavune rahuauhind, mille pälvis Keenia keskkonnakaitsja Wangari Maathai, kelle elutööd hinnati Green Belt Movement'i juhina, mis võitleb Aafrika korrumpeerunud poliitilise süsteeemi ja keskkonna reostamise vastu ning naisõiguste eest, saaks näha läbi selle prisma.

Majandusteadus on samuti ala, mis ei kuulu täppisteaduste valdkonda. Huvitav on täheldada, et aastast 1969, kui esmalt premeeriti majandusteadlasi, on enamik laureaate olnud kas ameeriklased või eurooplased, kes USA ülikoolides või asutustes on leidnud vaba miljöö, kus arendada ja viimistleda teooriad. Eks peegeldab see nii USA hegemooniat maailmakaubanduses kui ka selle riigi olulist rolli teaduslike uurimistööde edutamises, teostamises.

Tänavuse Nobeli majanduspreemiaga auhinnati USA ülikoolides töötavaid norrakat Finn Kydlandi ja ameeriklast Edward Prescotti. Professorid pälvisid preemia dünaamilise makromajanduse edasiliikuva jõu ning ajalise järjepidevuse teooria väljatöötlemise eest. Panus on mõne sõnaga teoorias, mis analüüsib, kuidas riikide ja valitsuste seisukohad, majanduspoliitika mõjutavad äritsükleid. Nende analüüs juba 1970. aastatel jälgitud riikide makromajanduspoliitikast keskendus sellele, kuidas tollal keskpangad ei pidanud järjekindlat joont, mille tulemuseks oli inflatsioon. Mäletatavasti nähti tollal inflatsiooni kui korrektiivset lahendust töötaolekule, tööpuudust loodeti lahendada niisiis kunstlike meetmetega, lootuses, et turudünaamika taastaks turutsüklite loodetava ainukasvu. Tavamõiste vastaselt leidsid laureaadid 1977.a., et riiklik majanduslik poliitika peab olema pikaajaline, lühiajalistele turukõikumistele mitte reageeriv.

See pani mõtte idanema, et ehk tulevikus hinnatakse Eesti majandusteadlasi, kes on suutnud juhtida Eesti riikliku majanduspoliitika maailma hinnatumate hulka.

Eks loodame igal aastal, et meie väärt kirjanike hulgast pälviks keegi, näiteks Jaan Kross, Nobeli komitee tunnustust. Nagu aga Jenseni ja Maathai esiletõstmine kinnitab, on kirjandus- ja rahuvaldkonnas subjektiivseid, mitte objektiivseid otsuseid langetatud. Kuid objektiivsel taustal on raske vastu vaielda sellele, et just tänu kaugelenägelikule majanduspoliitikale on Eesti astunud tõsiseid samme, mida loodetavasti Nobeli fond oskab tulevikus väärikalt hinnata.

Märkmed: