Möödunud nädalal levis uudis, et kogemata valitud president George W. Bush, keda press nimetab “the accidental Presidendiks” ja tema südamesõber Vladimir Vladimirovich, kah väidetavalt „kogemata” valitud, on ühiselt kokkuleppele jõudnud — maailma tuumarelvavaru vähendada. Selleks kohtuvad sel nädalal kaks endist vaenlast Moskvas, 24. mail pidi olema allkirjastamisel fotomoment.
Andke andeks, kuid siin pole põhjust ei juubeldamiseks ega uskumiseks. Olgu ehk hellitavaks lootuses mõnele, et maailma kaks võimsamat jõuavad kokkuleppele mis rahustaks neid, kes ei soovi seenepilvi näha ei Bikini saarel, Nevadas, Jaapani kohal ega steppides, Siberis. Kuid see ei juhtu ilmaski, nii nagu loodetakse.
Meenus kokkuleppe kohta „erapooletust ajakirjandusest” lugedes nekrutite, Eestimaa meeste, laul, mida pea sada aastat tagasi lauldi. Sundviskes vene kroonus teenides esitasid nad tsaarimundrit kandes tugevat trotsi täis laulu „See vene riik on ropp ja roojane”. Rindelaul on ju selline, kas Port Arturi all või Sinimägedes. Tollal ei olnud veel teada, kuidas Manhattan Project suutis saavutada II maailmasõja lõpu. Nii populaarseks sai see rindemeeste laul, et isegi praegu saab seda Elmari Raadios kuulata. Neile oli, kui laulusõnu uskuda, antud vaid papaahad ja läkiläkid, millega japse kolkida. Ajalugu teab, kes võitis.
Kes aga võidab uuel sajandil? Teadaolevalt on tuumarelvi olemas mujalgi kui vaid vürst Valdimiri ja General George'i kubermangudes. Kuid see pole ainus mure. Otsa küsimus: kuidas tuumaenergiat turvalisse kammitsasse asetada. Paljud arvavad, et muret pole. Kuid ajalugu ei valeta.
Saadeti Tshernõboli mehi, totalitaarse riigi käsul, lahendma probleemi, kui neile ei antud olukorrast paljutki teada. Need, kes veel elus on, kannatavad tänagi. Three Mile Island kummitab peas, ent rohkemgi kui valesti-nimetet Love Canali tagajärjed. Pennyslvanias hoiatatakse, et hädaoht pole kadunud. Ka Pickeringi tuumareaktoreid, otse Toronto külje all, valvatakse murega.
Hoopis vähe teavad aga inimesed sellest, millega sai seesamune ropp ja roojane riik hakkama teise nime, teise poliitilise süsteemi all. Vot, teine, tundmatu tuumasõda toimus. Küsida tuleb: kui paljud teavad Semipalatinski polügoonist Kashastanis? Alates 28.08.49 kuni sulgemiseni 27.08.91 — seega peaaegu 42 aasta kestel — oli seal kokku 468 tuumarelva lõhkamist, neist 150 maapinnal või õhus. Teistel polügoonidel polnud olukord parem – Novaja Zemljas loetelus on 118 lõhkamist, nendest 87 atmosfääris. Polügooni ümbrus sai üle külvatud raadioaktiivse jääinetega. Põhjarahvaste tervis kannatab, keskmine eluiga langenud markantselt 45 aastani. Tshukotkas samad mured, eks selle pärast tshuktshe rumalateks peetakse... Veel Orenburg, Jakuutia, isegi Permi oblastis, Donbassis — loetelu on hirmutav.
Ütelge, mis kasu on sellest, kui isegi ümmarguselt 6000 tuumarelva asemel ainult 2000 on paigas — kui vaid üks või paar saavad töö ära teha. Lepe ei näe käivitamist, st. vähendamist enne aastat 2012 — kümne aasta jooksul võib maailmas juhtuda palju — teisi bin Ladeneid koobastest ilmuda. Veel — mõlemad pooled võivad lepingu tühistada kolmekuise etteteatamisega — teoreetiliselt võiks Venemaa 10 aastat oma relvi peita ja alles siis otsustada, et tühistab kokkuleppe.
Valge Maja nõuab, et relvastikust eraldatud tuumarelvi ei pea hävitama. Seega oleks laos ikka ohtlikud relvad. Olukord Venemaal on kardetavam, teada on, mis riskid seal maal on, lohakus korruptsioon jpm. relvadeladude kaitsmisel.
Viimaks: Putin nõudis et lepe oleks rahvusvaheline, mitte ainult kahe mehe allkirjastatud, lepe mida peaksid siis kinnitama duuma ja senat. Tea, kas selline soov oli maailmale näidata, et nad on aumehed? Või lootus, et Vene armee võimetus reforme läbi viia ei tule avalikkusele teadmiseks ega ka nende kestev sõjardlus Kaukaasias.
Tee mida tahad, roppust on sõjastrateegias alati olnud. Ent tunne on, Moskvas kaks meest saavutavad vaid teistsuguse Potjomkini küla, seekord Putini nimelise. Tuumasõja oht nii naljalt kusagile ei kao, kui teisi ei suuda vaos hoida.
Juhtkiri: Tants tuumakatla ümber
Arvamus
TRENDING
