Sel sügisel jõudis ka Eesti televaatajaini maailma paljudes riikides populaarsust kogunud mäng, mis „Kes tahab saada miljonäriks?“ nime all ja kuulsa saatejuhi Regis Philbini juhtimisel sai mitme hooaja jooksul paljude põhja-ameeriklaste lemmiksaateks õhtutundidel, kogudes teleekraanide ette rekordiliselt suure vaatajaskonna. On ju nii põnev vaadata, kes kuidas pingelises olukorras — aga mängus on ju ikkagi ülisuured rahasummad, mida enamus inimesi vaevalt terve elu jooksul koguda suudab — käitub, kuidas reageerib ja küsimustele vastab ning muidugi ka erinevate inimeste erudeerituse taset. Ja huvitav moment on ka omaenese teadmiste võrdlemine võistlejate omadega — nii vahva on ju teinekord tõdeda, et näe, mina oleksin seda või teist vastust teadnud, tema aga mitte...

Nüüd, kus neli esimest ülimalt oodatud „Miljonimängu“ saadet, mida juhib Eestis hästi tuntud ja suurte võimetega noor saatejuht Hannes Võrno, eetrisse läinud, on need ka suurt elevust tekitanud. Nii ilmus SLÕhtulehes eelmisel nädalal artikkel pealkirjaga „Miljonimäng näitab eestlaste rumalust“, kus oli jutuks selle põhjuseks olla võiv eestlaste tuimus ja nigel haridustase — kuna esimesed, kuni 1000 kroonini ulatuvad küsimused olevat naeruväärselt lihtsad, millele enam-vähem iga keskmiselt haritud inimene vastata suudaks, kuid sellega ei tule mõnikord vastajad toime.

Tundub üllatav — eestlased on ju üldiselt ikka olnud haritud ja teadmishimuline rahvas; armastame ju sageli end haridustaseme poolest teistest paremakski pidada ja eks ka väikest viisi oma teadmistega uhkeldada. Ja Eesti koolides antava hariduse tase on kahtlemata kõrge. Kuigi nimetatud saatesse võib sattuda nii madalama kui kõrgema kooliharidusega inimesi, ei pruugi teadmised alati haridustaset peegeldada — ja mis on ühe jaoks iseenesestmõistetav, võib teisele olla vägagi kõvaks pähkliks. Igaüks vaevalt suudab ka kaamera ees ülikiiresti reageerida ja eks sellega või olla nagu eksamil, kus õpilasel tuleb õige vastus alles peale ruumist lahkumist pähe.

Aga samas tundub siiski kummaline, et eestlaste teadmised kahtluse alla seatakse, kuigi informatsiooni on ju tänapäeval nii palju — kui laiad on internetiavarused ja ka võimalus maailma näha on täiesti reaalne. Kui vanasti, sügaval stagnaajal olid piirid kinni ja vaid vähestel õnnestus kultuurireisidel käia, siis võis arvata, et selle kompenseerimiseks oli huvi maailma asjade vastu seda suurem ja vähestki kättesaadavat n-ö ahmiti endasse. Aga maailma mastaabis teadmiste hankimiste tuhinas võib juhtuda sedagi, et omaenda kodumaasse puutuv jääb jällegi unarusse.

Õpetajate Lehes oli hiljuti pikk ja huvitav intervjuu ühe staazhika pedagoogiga, kes on olnud 40 aastat Tartus inglise keele õpetaja. Mõni aeg tagasi võttis ta oma õppekavasse sellised huvitavad ained nagu inglise ja eesti maalugu — tegemist on inglise keele kallakuga kooliga. Lisaks oma põhitööle koostas see tubli õpetaja ka ingliskeelse raamatu, mis on lühikursus Eesti kohta.

Õpetaja on oma töös kogenud, et lapsed teavad oma arust Eesti kohta kõike, aga ega see tegelikkuses ikka nii alati ei ole. Ja kui koolist on veel teatud hulk aastaid möödas, ei tule ju oma teadmiste värskendamine raamatute ja teatmeteoste abil vist kellelegi kahjuks...

Kuna möödunud nädalasse jäi ka Õpetajate Päev, mida tähistati nii siin kui kodumaal, on igati asjakohane märkida õpetajate suurt panust nii oma õppeaine kui üldharivate teadmiste edastamise osas.

Märkmed: