Üks lepingu allkirjastaja, Jaan Poska ütles seda dokumenti tollasele parlamendile esitledes: „Eesti on sõlminud lepingu, mida ta mitte häbenema ei pea. Hoidkem seda, kuid hoidkem üleval ka oma kaitsevõimet, et vabadust vajaduse korral kaitsta.“ Prohvetlik sõnum! Nagu Venemaal tavaks, ei täitnud ta ka seda lepingut täielikult. Sama muret jagas ka Eesti Päevaleht oma päevakohases juhtkirjas: „Nii palju on kindel, et ta mitte ei too sarnast rahu, mis seni harilikult sõdade kannul on käinud /…/ Ta toob meile külma rahu, ta jätab vististi kõigi südametesse tunde, et see, mis seal omavahel kokku lepitud ja paberile pandud, mitte püsiv ei ole, ta täidab meid umbusaldusega, ei saa meid uskuma panna, et see tulevikus nii kujuneb, nagu vastane seda tõotab.“ 1924. a enamlik detsembrimäss tõestas selle visiooni paikapidavust. Kuigi ka N. Liit murdis hiljem sõlmitud rahulepingu kohustusi, ei suutnud ta hävitada eestlaste iseseisvuse tungi. Tartu rahuleping kehtib kõigest hoolimata tänagi, sest kumbki pool pole seda tühistanud. Lepingu rikkumine ei peata veel selle kehtivust.
Tartu rahuleping oli nii Eestile kui Venemaale esimene rahvusvaheline leping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas esimese riigina Eesti Vabariigi iseseisvust ja Eesti omakorda Nõukogude Venemaad. Leping avas mõlemale tee maailma poliitikasse. Venemaa oli pärast bolshevike võimuletulekut jäänud poliitilisse isolatsiooni, kuid ka noor Eesti Vabariik vajas hädasti rahvusvahelist tunnustust. Lisaks said mõlemad riigid sellest majanduslikku kasu. Nii müüs Venemaa suure osa oma kulla- ja väärismetallide varudest Läänele maha just Eesti panga G. Scheel & Co kaudu. Nendes tehingutes rikastusid vahendajatena mitmed Eesti ärimehed ja ka riik. Lisaks jäi Eesti mõneks ajaks venelaste ainsaks aknaks läände.
Tartu rahu oli Eestile moraalne, poliitiline ja diplomaatiline võit, mida kõik eestlased peavad alati tähtsaks pidama.