Juhtkiri: Teised meist ehk meie ja maailm (2)
Postimees toob aeg-ajalt oma lugejatele Eesti-teemalisi noppeid maailma suurematest väljaannetest rubriigis „Teised meist“. Keegi arvas, et selles pealkirjas väljendub eestlaste orjamentaliteet ja krooniline alaväärsuskompleks — kas ikka on mõtet uurida, mida teised meist arvavad.
Võib olla ei peaks seda tõesti tegema, aga kui „uhke ja hää“ oli taas kord olla eestlane, imetledes siinsetes päevalehtedes ilmunud Eesti suusakuninganna Kristina Shmiguni pilte, näha teda teleris ja lugeda kirjutisi tema olümpiavõitudest, mis muudab peatse iseseisvuspäeva kuldseks kõigi poliitiliste skandaalide, poripildumise ja manipulatsioonide kiuste. Huvitav, et siinsed spordireporterid ei pea enam vajalikuks tutvustada, millise riigiga tegemist on ja kus see täpselt asub. Küllap eeldavad nad, et põhja-ameeriklased teavad juba isegi Eestit. Kristina võidud Pragelato muinasjutuliselt kaunil, kuid ränkraskel suusarajal olid erakordseks elamuseks mitte ainult tema kodustele ja võistluspaigas viibinud poolehoidjatele, vaid meile siin kaugel ka.
Tänane leht on pühendatud Eesti Vabariigi 88. aastapäevale. Siit leiate erinevaid arvamusi meie maa ja rahva ajaloo, praeguse olukorra ning tulevikusuundumuste kohta. Kas Eesti Vabariik on nüüd täpselt selline, nagu selle rajajad 88 aastat tagasi lootsid? Vaevalt küll, sest 21. sajandi üleilmastumise fenomen ütleb siin oma sõna ja teeb korrektiive.
On üldse täielik ime, et suurriikide haardes olnud väikesel Eestil õnnestus 24. veebruaril 1918 oma iseseisvus Pärnus välja kuulutada. Päästekomitee ajalooline dokument „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ lubas, et „igal rahval on õigus valida suveräänsus, mille all ta tahab elada“. Ja kuigi see vabadus püsis vaid üheainsa päeva, sest juba 25. veebruaril asendus Vene okupatsioon Saksa omaga, ei muuda see meie, eestlaste, jaoks 24. veebruari tähtsust mitte kübetki.
Tänu teisele imele — võidukale Vabadussõjale — sai Eesti vaba riigina esimest korda iseseisvuspäeva tähistada alles oma 3. sünnipäeval ja nii jäi see paarikümneks aastaks. Kõik järgnev on meile hästi teada — sõda, okupatsioonid, kodumaalt põgenemine, inimsusvastased kuriteod meie väikese rahva vastu ... Aga eestlaste vabaduseiha ei surnud! Kui hea, et siis olid need „teised“, kes meie vabadusvõitlust toetasid ja meisse uskusid!
Maailm oli 1991. aastal tunnistajaks veel kolmandalegi imele — Eesti vabanemisele nõukogude okupatsioonist. Nüüd jälgitakse hoolega, kuidas me oma vabadusega ümber käime. Teame, et asjad on tänases Eestis täiuslikkusest kaugel (Kas keegi üldse teab mõnda absoluutselt ideaalset ja laitmatu mainega riiki?) Kuigi meie riigipiiri ja territoriaalsed asjad on ikka veel ähmased, on teisi väga olulisi — riikidevahelisi, ärilisi ja isiklikke suhteid; seoseid ja sügavusi, mida geograafiliste piiridega määratleda ja haarata ei saagi. Just seetõttu tasub ikka silmas pidada, mida teised meist arvavad; millise mulje me ülejäänud maailmale endast jätame ja milline meie vahekord sellega on. Siin pole midagi tegemist orjameelsuse või alaväärsuskompleksiga.
Head Eesti Vabariigi 88. aastapäeva kõigile!
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Elagu Eesti! Asi edeneb, lihtsalt võtab aega - 50 aastat lagastati, ega suurt rutem korda ei saa ka...
12. aasta pärast näeme, kas vaevleme veel alaväärsus kompleksis või mitte. Ilusat aastapäeva kõigile!
Arvamus
TRENDING
