Kanada peaminister Stephen Harper teatas hiljuti $250 miljoni eraldamisest piirikontrolli tõhustamiseks, kuid ka kõige hoolikam kontroll poleks siin midagi tähendanud. Õigemini on sellega lootusetult hiljaks jäetud. Viimaste aastakümnete liberaalne immigratsioonipoliitika on oma töö teinud. Erinevatele kultuuridele avatud, sõbralikule Vahtralehemaale on immigreerunud ausate moslemite kõrval hulgaliselt neid, kes vihkavad kõike läänelikku, eeskätt kristlasi ja juute. Selle pimeda viha on nad emapiimaga edasi andnud siin sündinud järglastele. Igivana tõde — mida külvad, seda lõikad — peab jälle paika.
Islamiäärmuslikkus ja fanatism ei ela mitte ainult kõrbetes asuvates ajuloputus-koolides medrestes ja al-Qaida treeninglaagrites, vaid ka vihmases Lääne-Yorkshire’is, Toronto multikultuurses suurlinnas ja suvitajate paradiisis Miamis. Kellelgi polnud aimugi, et täiesti tavalised kohaliku kogukonna liikmed (ametnikud, üliõpilased jne) hauvad massikuritegusid. Küsimus on, kui paljud neist on tabatud? Vaimutoitu ja ideid koguvad nad internetist, kus sellelaadsete võrgulehekülgede arvu hinnatakse 5000-le.
Seda uue näoga terrorismi on hakatud nimetama „kodus kasva(nud)tatud terrorismiks” (homegrown terrorism) ja see on isegi ohtlikumgi islamimaadest sissetoodavast. Kohalikust majatarvete poest võib igaüks osta vajalikke materjale ning internetist leitud juhiste põhjal pommi valmis teha. Surmatoov vöö ümber või kott selga — ja ollaksegi valmis tapatööks.
„Nimetaksin seda terrorismi uueks näoks,” ütles USA Strateegiliste ja Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi terroriekspert David Heyman. FBI direktor Robert Mueller rõhutas, et see uus terrorism „värbab ja treenib end ise ning viib ka ise oma ideed ellu“.
Siinsed moslemikogukonnad on kiivalt suletud. Kõrvalised isikud pole mosheedes ja islamikeskustes oodatud ega teretulnud; nad ei püüagi lõimuda siinsesse ühiskonda.
Mida siis peale hakata kodus kasvanud terroristidega? Pikemaajalised moratooriumid, dialoogid jmt vaevalt olukorda muudaksid. Jääb lihtsalt loota julgeoleku meetmete tõhustamisele. Ei maksa viimaseid siis nimetada ka privaatsusse tungimiseks. Islam on ju välja kuulutanud „püha sõja“ lääneriikidele ja sõjaolukorras tuleb ebameeldivustega leppida.