Nagu eelmise kuu lõpus kanadalased teada said, ei ole riikliku tervishoiu parandamise ja muutmise soovituste hulgas suunda eratervishoiule tulevikus — olukorda uurinud Roy Romanow esitas vastava raporti, mille tulemused on olnud ajakirjanduse huviorbiidis terve järgneva nädala.
Niisugune valdkond nagu tervishoid vaevalt ühtki inimest külmaks jätab, sest kuidagi ja kunagi puutub sellega ju igaüks kokku. Ja eks paljudel ole omad arvamused, kuidas see just toimima peaks — kas siis omadele kogemustele toetudes või isiklikku varalist olukorda arvesse võttes.
Eks ideaal oleks paljude meelest, kui tervishoid oleks riiklik ja seega riigi elanike jaoks prii — ja töötaks nii hästi kui võimalik. Kuid kuuleme ju päev-päevalt rahaprobleemidest, arstide-õdede ülekoormusest, pikkadest ootejärjekordadest operatsioonidele-protseduuridele, patsientide rahulolematusest ja muudest muredest, mis räägivad ilmekalt, et ideaalses korras praegune süsteem ei ole. Eks selleks kutsutigi 2001.a. kevadel riiklik komisjon seda uurima ning soovitustega välja tulema, mis siis nüüd 356-leheküljelise raportina esitatigi.
On läbi viidud erinevaid küsitlusi rahva hulgas ja üldine tulemus on, et rahvas siiski erameditsiini ei soovi, vaid olemasoleva süsteemi säilitamist ja parandamist. Kuid juhtusin lugema-kuulma küsitlusest, kus uuriti, et kui inimesel endal või ta lähedasel oleks kiireloomuline probleem, mille uurimiseks-ravimiseks oleks raha abil võimalik pikast ootejärjekorrast ette hüpata, kas siis seda tehtaks või mitte. Paljud vastasid jaatavalt, ilmselt mitmed needki, kes üldiselt tasulist või kaheastmelist tervishoidu ei pooldaks. Aga kui tegu on enda või lähedase elu või tervisega, on vast üsna loomulik, et võidab alalhoiuinstinkt ega mitte niivõrd eetikaküsimused, et järjekord on pikk ja võib-olla kannatab keegi teine, kel pole võimalik maksta.
$15 miljardit dollarit — just niisugust lisainvesteeringut järgnevaiks aastaiks soovitab Romanow — ja seda just eelarveülejääkide, mitte lisatulumaksude läbi. (Paljud inimesed arvavad, et tulumakse makstakse nagunii juba piisavalt, enam rohkem maksukoormust suurendada küll ei tahaks. Kuigi, on ka neid, kes oleks nõus seda tegema, kui teataks, et sellest paraneksid otseselt tervishoiuteenused.) Pole just väike raha, ja analüütikud on juba arvanud, et raport ei pruugi riigijuhtide poolt soovituste elluviimisel täit tähelepanu saada, kuna tervishoid pole ju ainus valdkond, mida riiklikul tasemel on lubatud senisest enam finantseerida. Igatahes lubas peaminister Jean Chretien, et föderaalvalitsus on valmis rahakotti avama, kuid enne tuleb tegevusplaani osas provintsidega kokkuleppele jõuda — ja vastav kohtumine provintside juhtidega toimub tuleva aasta algupoolel.
Ka finantsminister John Manley lubas tulevasi rahaeraldusi, kuid see pole võimalik kõik korraga — Ottawal pole lihtsalt eeldatavasti lähiaastate eelarveülejääkides kõikide muudatuste läbiviimiseks piisavalt raha. Ent kui riigi majandus jätkab tõusujoones, on oodata ka paremaid ülejääke.
Romanowi raport iseenesest tõi samuti erinevaid arvamusi: kui mõned ringkonnad, näiteks õed, seda kiitsid, siis näiteks avaldas rahulolematust Ontario Haiglate Assotsiatsioon, kelle arvates küll tervishoiu tulevikuvisioon, k.a. raha sektoritele nagu ravimiplaan, koduhooldus jm. on selles väga hea, pole ometi mõeldud niivõrd tänastele probleemidele — aga olemasolevad teenused ja haiglad on samuti pidevas rahahädas. Kanada Alliansi juht Stephen Harper nimetas aga raportit täiesti valeks ja ebarealistlikuks, arvates, et selles oleks pidanud algusest peale olema kaasa haaratud provintsid.
Palju mõtlemisainet kõigile — ja lahendamist ootavad ülimalt delikaatsed, eetilised küsimused. Vaevalt on kerge tervishoiu planeerijatel, et rahvast rahuldavaid otsuseid teha. Sest järjekorras ootavad ju inimesed, mitte nende haigused, mis sageli ei talu ootamist...
Juhtkiri: Tervishoid ideaalis — kuidas küll?
Arvamus
TRENDING
