Lõppenud nädal tõi kaasa Kanada föderaalvalitsuse ja provintside vahelise kauaoodatud kokkuleppe tervishoiu rahastamise osas, mida aga paljud sugugi rahuldavaks ei pidanud, seda kaugeltki mitte territooriumide juhid, kes keeldusid kokkuleppele isegi alla kirjutamast.
Teatavasti lõpetas mullu novembris oma töö Roy Romanowi poolt juhitud riiklik tervishoiukomisjon ja seda raportiga, kus tõi välja mitmed soovitused tervishoiu reformimise ja parandamise osas, kaasa arvatud rahaeraldused, mis päästaks olukorda. Seega lootsid provintsid palju eelmisel nädalal toimunud kohtumiselt peaminister Jean Chretien’iga, kus loodeti siis finantseerimisküsimused paika saada.
Nimetatud kohtumine oli väga tähelepanuväärne ja see kajastus igakülgselt kõigis meediaväljaandeis: kuidas peaministrid riigi pealinnas ajalooliselt pika, ligi 12 tundi kestnud kohtumise järel reageerisid ja mis siis loodetust saadi/saamata jäi.
Kolmapäevaõhtuks oli kokkulepe sõlmitud, mille kohaselt Ottawa eraldab tervishoiule $34,8 miljardit järgneva viie aasta jooksul. Raha on mõeldud põhiteenuste tarvis, koduhoolduseks, ravimihindade katmiseks, ööpäevaringsete kliinikute rajamiseks, komputeriseeritud terviserekordite kindlustamiseks jmt. Kuid raha selleks kõigeks saadi loodetust vähem — nagu ütles Ontario peaminister Ernie Eves, on seda koguni poole vähem sellest, mis Romanow oma raportis soovitanud — provintside juhtide sõnul on osa lubatud rahast juba eelnevalt Ottawa poolt teatud programmide katteks eraldatud.
Nagu väljendas kõigi 10 provintsi juhi nimel P.E.I. peaminister Pat Pinns, on rahaeraldus küll pikaajalises perspektiivis vajatavast väiksem, kuid kokkulepe võeti provintside poolt siiski vastu, kuna patsientide huvid tuleb esikohale panna.
Mis aga puutub territooriumidesse — Nunavut, Northwest Territories ja Yukon — , siis olid nende juhid ühel meelel, et sealsete elanike — põlisrahva — probleemid on tahaplaanile jäetud ja seepärast nad kokkuleppega ei nõustu. Nagu selgitas Nunavuti juht Paul Okalik, vajavad territooriumid rohkem raha, kuna seal valitsevad erilised tingimused ja ka tervishoiu jaoks on teised vajadused, nagu näiteks ülipikad sõidud keskustesse arsti juurde. Okalik keeldus Nunavutile pakutud rahast — üle $10 milj. kolme aasta peale — öeldes, et isegi loteriiga võib vahel rohkem saada. Yukoni peaminister Dennis Fentie põhjendas territooriumide kulukat tervishoidu ka nii, et see, mis on ambulantsisõit Ottawas, tähendab territooriumidel suurte kauguste tõttu lennukisõitu.
Teatavasti esineb põhjapiirkondade elanike hulgas ka rohkelt suhkruhaigust, tuberkuloosi, alkoholismiprobleeme jmt., mis küllap ka elustiilist tingitud seisundid, kuid jällegi suurt raviraha nõudvad haigused, mida territooriumide juhid olidki varemalt palunud Ottawal arvesse võtta.
Tervishoiualaste lobby-gruppide reaktsioonid olid aga erinevad: osalt kiitvad, osalt laitvad, osalt koguni ülimalt pettunud — mainiti, et mis mõte oli siis üldse tervishoiukomisjoni tööl, kui selle soovitusi ei võetud arvesse.
Peaminister avaldas kokkuleppe suhtes rahulolu, öeldes, et kanadalased võivad täna olla kindlad, et nende jaoks on olemas modernne ja püsiv 21. sajandi tervishoiusüsteem. Chretien ütles reporteritele, et tervishoiu rahastamine polegi kunagi piisav.
Kuid nagu väljendas Ottawa Sun’is Greg Weston, pole enamuse kanadalaste jaoks vist oluline, kui palju täpselt maksumaksja raha föderaalkassast provintside peaministrid suudavad välja tõmmata või kuidas lõpliku summani jõuti, vaid hoopis see, kui palju paremat ravi see raha kanadalaste jaoks võimaldab.
JUHTKIRI: Tervishoiu kokkulepe — ühelt poolt ovatsioonid, teisalt pettumus
Arvamus
TRENDING
