Eelmisel nädalal lisas Maailma Tervishoiuorganisatsioon hetkel SARSi ohu tõttu reisimiseks mittesoovitavate paikade nimistusse ka Toronto, milline teade võeti nii linna kui valitsuse tasandeil vastu väga ärritunud reaktsioonidega. Linnapea Mel Lastmani sõnul oli ta lausa shokeeritud ja teatas, et meditsiinilised tõendid ei saa selle hoiatuse vajalikkust küll kinnitada. Provintside tervishoiuministrid leidsid kolmapäeval peetud konverentsikõnes, et Torontosse reisimist ei peaks siiski vältima, kaasa arvatud Nova Scotia, milline provints oli seda varem oma elanikele soovitanud.

Reedel teatas Ontario peaminister Ernie Eves, et WHO on lubanud vastava soovituse teisipäeval üle vaadata, milleks vastav töögrupp esitab linna riskiohutust tõendavaid fakte.

Kanadas on hetkel kahtluse all olevaid haigusjuhtumeid üle 267 ning surnud 21 inimest, kõik Toronto piirkonnast.

Isegi kui WHO soovitus tühistatakse, võtavad kindlasti tuhanded potentsiaalsed äri- või turismireisijad oma plaanide tegemisel hoiatust arvesse ning mis see tervikuna maksma läheb, on üsna raske oletada — äriringkonnad on kahjusid juba tunda saanud ja saavad ilmselt kõvasti veelgi. Osa neist on arvatavasti pöördumatud, mida ei saa heastada.

Teatavasti on Toronto paigaks, kus toimuvad sagedased konverentsid, kaubandusüritused jm., mis toovad rahvast kokku erinevatest maailma paikadest, ning nende ärajäämisel kannatavad suuresti ka hotelli- ja restoranitööstus.

Rääkimata inimestest endist, lisaks psühholoogilisele poolele ka kaotatud isiklik tulu. Ettearvamatute katastroofide eest ju ei osata end kuidagi kindlustada.

Siit tekibki küsimus, kes selle kõige eest maksma peaks. Nii avaldas eelmisel nädalal arvamust Liberaalide Partei tulevase juhi kandidaat Sheila Copps, et haiguspuhang on epideemiline ja lausa riiklik hädaolukord, mille puhul föderaalvalitsus peaks maksma 90% sellega seonduvaist kulutustest.

Teisel arvamusel oli aga tervishoiuminister Anne McLellan, kelle sõnul ei ole sugugi tegemist riikliku katastroofiga ja olukorra sellisena esiletoomine oleks suur ülereageerimine, mis annaks valesid signaale. McLellan'i sõnul on tähtis ka see, et haigusega seonduvat tervise ja majanduslikku külge vaadataks eraldi, ning et mõlemas osas on Ottawa aidanud ja aitab vajaduse korral ka edaspidi.

Neljapäeval ja reedel teatasidki nii provintsi- kui riigipoolsest panusest Torontole Ernie Eves ja Kanada peaminister Jean Chretien.

Sel nädalal toimub Kanadas ka rahvusvaheline SARSi alane kohtumine, kuhu tulevad kokku eksperdid üle maailma, et arutleda haiguse kontrollimise strateegiate ja uuringute vajaduste üle.

Kuid kuidas reageerivad linnaelanikud ise? Vaevalt keegi selle suhtes päris ükskõikseks jääb, kuid kuidas end potentsiaalse haigusohu eest kaitsta, oleneb juba igaühe enda sisetundest ja eelkõige muidugi kokkupuudetest. Võttes arvesse linna elanikkonna suurust ja surnute arvu, on see siiski praegu väike protsent, ent iga juhtumi taga on ju siiski konkreetne inimene. Ühel hommikul uudistesaates väitis üks linnakodanik, et tema tunneb igatahes suuremat hirmu autolt löögi saamise kui SARSi haigestumise ees. Kõik on suhteline...

Märkmed: