Laar selle eest julgeb, saab ning kirjutab. Tema sulest on viimastel aegadel ilmunud artikleid maailma mainekamas majandusajalehes Wall Street Journal. Veendunud vabaturupõhimõtete ja isiklike vabaduste kaitsjana on Laar seletanud maailmale inglise keeles, kuidas Eestis asju aetakse, mida Uus Euroopa taotleb, kuidas NATO liikmena Balti riigid tagavad Euroopa ning vaba maailma julgeolekut.
Tähtis on siinjuures see, et Laar esitab fakte — mitte oletusi, propagandat, desinformatsiyat. Pole lihtne tänapäeval, kus tõlgendatakse minevikku läbi ideoloogiliste ning usuliste prismade. Tuleks kuulata taas Leopold von Ranke soovitust — ajalugu peaks peegeldama asju nii, nagu nad tegelikult olid, wie es egentlich gewesen. Ning nagu rooma keiser Titus Flavius kauges minevikus teadis, lolle ei veenda mitte argumentide, vaid faktidega.
Kuid Moskvas pole pukis lollid. 1991. aastast saadik pea igal augustikuul, kui märgitakse nii ebaõnnestunud putshi kui Eesti taasiseisvumist, tuleb Kremlist ja Wiesenthali keskusest jälle kuhjaga agitpropagandat, mis tembeldab eestlasi fashistideks, natside käsilasteks. Kui Saksamaa on ammu vabandanud — ning astunud majanduslikult kompenseerivaid samme — natsiaegsete kuritegude eest, siis Venemaal eitatakse ikka minevikku.
Laar nõudis Eesti taasiseseisvuspäeval ilmunud WSJ artiklis, et Venemaa paluks vähemalt Balti riikide okupeerimise ning seal toime pandud kuritegude eest vabanudst. Artikkel oli pühendatud Molotov-Ribbentropi pakti 65. aastapäevale, ja ajaloolane Laar kirjeldab selle salaprotokolli tagajärgi. Stalin oli Hitleriga võrdne agressor — kui aga Nürnbergi protsessil sakslaste osapool paktis kinnitati, siis venelased pole kunagi omaks võtnud rolli Teise maailmasõja alustamises. Laar rõhutab, et Venemaa ei soovi tänini isegi pakti ohvrite ees vabandada, rääkimata tehtud kahju hüvitamisest.
Vene välisministeeriumilt tuli sel esmaspäeval etteaimatav reaktsioon — leedulased ei tohi kuidagi võrrelda natsismi kommunismiga. Nõukogude Liit oli ju osa sellest humaansest operatsioonist, mis päästis Euroopa "pruuni katku" eest. Kahe ideoloogia võrdlemist nähakse Venemaal kui "pühaduseteotust"!
Wiesenthali keskus hämab samuti faktidega — reedel Lihulas avatud Teises maailmasõjas Eesti vabaduse eest hukkunute mälestusmonument mõisteti nende poolt hukka. Jälle on eestlased natsid, monument ülistab neid, kes tahtsid näha Kolmandat Riiki. Mitte taastada Eestile vabaduse, nagu veel elus olevad veteranid saavad jõuliselt kinnitada.
Nagu Laar kirjutab, oma mineviku tunnistamist on vaja eeskätt Venemaale. Selleta vaevalt suudetaks seal üles ehitada demokraatlikku ühiskonda, sellist, mis võrsub ja õitseb taasvabas Eestis.