Filosoofiliste kalduvustega hing mõtleks ehk Platonile, Vana-Kreeka suurmõtleja kuulsale dialoogile, milles Sokrates selgitas õpilasele Glaukonile haridust kui koopapimedusest valguse poole liikumist. Metafooriderikas analoogia peab ka tänapäeval paika. Mugavusriikides koolituse saanud koopaelanikud veedavad enamuse vabast ajast kas teleri või arvutikuvari paistel. Seal leidub valgustust harva.
Vanad kreeklased ei olnud mitte ainult mõtlejad, vaid ka sportlased. Osati toonaste religioossete pidustuste juurde põimida spordivõistlusi. Vältimaks verevalamist kuulutati võistluste ajal välja relvarahu. Aja möödudes vaenas kristlik kirik mänge, nähes neis paganlust, mis ei olnud kooskõlas ususõnumiga.
Sellistest võistlustest kujunesid, tõsi küll, enam kui kaks ja pool tuhat aastat hiljem, moodsad olümpiamängud. Neid taaselustades laenas Parun de Coubertin Antiik-Kreekast ka olümpiaprintsiibi: tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt.
Et luua tippspordile vajalik õhkkond, said siiski osa võtta ainult olümpianormi täitjad. Seda ei saa elitismiks pidada, vaid õhutuseks tõesti kiiremini, kaugemale ja kõrgemale pingutada. Paraku on olümpiastandardite saavutamine ja mängudel osalemine ammu vajunud tagaplaanile. Möödunud sajandi suuremate õppetundide hulka kuulub arusaamine, et raha ja poliitika, ideoloogia vastu põhimõtted nii naljalt ei saa.
Mõlegem vaid 1936.a. Berliini mängudele, 1980.a. Moskva ja 1984.a. Los Angelesi boikottidele. Kuid siiski viidi mängud läbi.
Võib arvata, et sama juhtub ka tänavu, Pekingi olümpiamängud ei jää lavastamata. Esmakordselt aga mängude ajaloos on sümboolse olümpiatõrviku teatejooksu saatnud vabas maailmas protestid ja isegi sundinud igavesest olümpiatulest süttinud tõrvikuleegi mitmekordset kustutamist. Viimastel päevadel on Londonis, Pariisis ja San Franciscos jõuliselt demonstreeritud Hiina vägivalla vastu Tiibetis.
Kahjuks teame, et Olümpiakomitee on korrumpeerunud delegaatide mõjutada. Kui langetati otsus Pekingi kasuks, lootsid sinisilmsemad reformide tiivustamisele. Sama võiks ütleda Moskvale Sotshi talimängude korraldamise õiguse andmise kohta.
Sokrates valgustaks koopaelanikke ehk tänapäeval hoopis prozhektori ja helgiheitja abil. Prozhektor loob kunstliku ja ereda valgusesõõri publiku huvides püünele. Helgiheitja aga otsib pimedast taevast, tumedalt merelt vaenlasi, kaitsmaks kallaletungi eest. Peking lootis, et olümpiamängudel valitseb sport, helgiheitja vaid otsiks inimõiguste rikkumist terrori ning julmusega. Olümpiatõrviku teatejooks on halastamatus fookuses prozhektor, mis näitab olukorda tõelises valguses.