Seisame küünlakuu lävel, kuu, mil märgime pidulikult kõikjal Eesti Vabariigi aastapäeva. Näeme ka siis pidulikult sini-must-valget kõikjal, aktustel, üritustel, kirikutes. Võiks pidada veebruarit lipukuuks. Ka selle tõttu, et ametlikult on veebruaris koguni 4 lipupäeva.
Huvitav on aga tõdeda, et Eestil puudub tänaseni ametlik lipu enese päev — selline üleriiklik tähtpäev, mis oleks pühendatud sini-must-valgele endale. Ehk on see ajalooline viga, kuna meie lipuga on seotud nii mitu olulist erinevat kalendripäeva, igal patriootiline, isamaaline tähendus.
Ajalooliselt alates 29. septembriga 1881.a., kui ametlikult asutati eesti esimene üliõpilasorganisatsiooni osakond “Vironia” — praegune EÜS, ning sini-must-valge valiti nende värvideks. Või 7. aprill 1882.a., kui Aleksander Mõtus tõi Tartus esimest korda värvid avalikuse ette. 21. novembril 1918.a. tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sini-must-valge lipu Eesti riigilipuks. See oli sini-must-valge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega.
Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sini must-valge lipp 12. detsembril 1918.a. Tallinnas Toompea lossi Pika Hermanni torni.
Alles peale pikki arutelusid kehtestas Eesti Vabariigi Riigikogu 27. juunil 1922.a. sini-must-valgele lipule seadusandlikul teel riigilipu staatuse. Ükski neist päevadest pole aga lipupäev.
Rahva alateadvuses on lipu värvid olnud kauem kui aktuaalne riiklik ja rahvuslik vabadus, sümbolina on riigilipp võimas. Mõtelgem, mis tunne sündis siis, kui meie eliitsportlaste olümpiatriumfe Austraalias ja USAs lipu heiskamisega, hümni mängimisega märgiti. See on ka rahvusvaheline tunnustus meie riigile.
Riik ise peaks oma lippu samamoodi hindama. Kui USAs teab iga koolijuts, et Flag Day on 14. juuni, märkides 1777.a. kongressi otsust kuulutada tähelipp riigilipuks, siis Kanadas teatakse palju vähem, et siinne Flag Day on 15. veebruar, märkides 1965.a. otsust vahtralehelipp omaks võtta.
Eestis on asjad märksa segasemad. Ametlikult on Riigilipu heiskamise päevi (lipupäevi) 14: märgitakse muu hulgas mitte ainult iseseisvumist, vaid ka selle tagasi saamist, lätlaste ja leedulaste iseseisvumispäeva, emade- ja isadepäeva, 14. juuni leinapäeva jt. Ei istu kindlasti mõnele see, et esimene mai, mil punane maitse, on samuti lipupäev — praegu aga kevadpühana.
Seadus näeb ette, et Vabariigi Valitsuse korraldusel võidakse välja kuulutada ka teisi lipupäevi. Nii oli rõõmustav lugeda Isamaaliidu saadikurühma algatusest 19. jaanuaril Riigikogus, kui esitati Eesti lipu päeva sätestava seaduse eelnõu. Vihjates 14 eelmainitud lipupäevale, leidis esitlus, et lipu heiskamise päevaks peaks sobima just lipu enda ajalooga seotud päev, nagu see on näiteks Soome Vabariigis.
2004. aasta 4.juunil tähistab Eesti riik ja rahvas oma ajaloolise lipu 120. sünnipäeva, kuna sellel kuupäeval 1884. aastal õnnistati sini-must-valge
Otepää kirikus.
Kuigi peamised juubeliüritused toimuvad Otepääl ja Tartus, peaks kogu riik olema sel päeval lipuehtes nii nüüd kui järgnevatel aastatel. Selle äramärkimiseks ja riikliku identiteedihoiaku tugevdamiseks rahva hulgas
on Isamaaliidu ettepanek sätestada 4. juuni seaduses riikliku tähtpäevana — Eesti lipu päevana — ainuõige samm, lipp tuleb lipuausse seaduslikult asetada.
Juhtkiri: Tõstkem lipp lipuausse (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Tänavu 2. veebr., Tartu rahulepingu aastapäeval räägiti jälle Eestimaal arglikult rohkem kõigest muust kui sellest, mida hõlmas Tartu rahuleping. Sündis Eesti riik, kuhu mahtusid ka petserimaalased. Petseri maakond oli kõige tihedamalt asustatud ja üks rahvarohkemaid (võibolla kõige rahvarohkem)maakondi. Usun, et kui Petserimaa oleks jälle Eesti Vab. oma, siis ei peaks kõnelema ka näiteks kõvast iibelangusest...
Tekib tunne, et kogu ülejäänud Eesti, peale petserimaalaste endi nii siin kui säälpool kontrolljoont),on leppinud sellega, et midagi vastu saamata loovutatakse (loovutati) 5% oma territooriumist ja kunagise 60 000 elanikuga maakond. Venelaste kartus?? Ühes Tallinna linnaosas elab 2x rohkem venelasi kui juriidiliselt Eestile kuuluval Petserimaal.Ja terve Narva linn on neid täis. Kas anname Narva ära? Kusjuures linnainimesed on valdavalt juurteta inimesed.
Ka praegune president kõneles lipust ja lipuvärvidest - ehk siis aia asemel aiaaugust. Eelmine president kaitseb mingeid inimõigusi(kirjutavat sel teemal raamatut!?), aga petserimaalaste (EV kodanike) omi ta ei näe ega pole kunagi näinud.
Petserimaalased (kellest üks kaalukas osa setod), ei saa ülekohtuga kunagi leppima.
Ilmar Vananurm )ajalehe "Setomaa" toimetaja; petserimaalane, seto; Hilana küla, Meremäe vald)
Tekib tunne, et kogu ülejäänud Eesti, peale petserimaalaste endi nii siin kui säälpool kontrolljoont),on leppinud sellega, et midagi vastu saamata loovutatakse (loovutati) 5% oma territooriumist ja kunagise 60 000 elanikuga maakond. Venelaste kartus?? Ühes Tallinna linnaosas elab 2x rohkem venelasi kui juriidiliselt Eestile kuuluval Petserimaal.Ja terve Narva linn on neid täis. Kas anname Narva ära? Kusjuures linnainimesed on valdavalt juurteta inimesed.
Ka praegune president kõneles lipust ja lipuvärvidest - ehk siis aia asemel aiaaugust. Eelmine president kaitseb mingeid inimõigusi(kirjutavat sel teemal raamatut!?), aga petserimaalaste (EV kodanike) omi ta ei näe ega pole kunagi näinud.
Petserimaalased (kellest üks kaalukas osa setod), ei saa ülekohtuga kunagi leppima.
Ilmar Vananurm )ajalehe "Setomaa" toimetaja; petserimaalane, seto; Hilana küla, Meremäe vald)
T.E.S. Lasteaed ja Täienduskool müüsid lippe eelmisel aastal, Vabariigi Aastapäeva eel.
Ehk teevad uuesti tänavu?
Lippe müüdi kahte sorti, väikesed, käes hoitavad ja sellised mis auto aknale kinnitatud vardal lehvivad.
Ehk teevad uuesti tänavu?
Lippe müüdi kahte sorti, väikesed, käes hoitavad ja sellised mis auto aknale kinnitatud vardal lehvivad.
Mingi organisatsioon võiks aasta jooksul väikesi lipukesi müüa. Nii saaks raha koguda ja levitada lipu aasta infi.
Arvamus
TRENDING
