Raagus puude võredes ulgub vinge iil. On külmem kui külm, muud ei soovi, kui pakase ja tuisu käest varjule, sooja. Selline on olnud tänavune talv nii Torontos kui ka Tallinnas.
1918. aastal Eestis võis rindesõduritel olla sama soov — kui saaks ainult kaevikust kodukolde ette. Relv oli käes aga selleks, et saavutada tõsisemat sihti — olla oma toas, oma majas, oma riigis peremees.
Seda saavutati kõigi takistuste kiuste, võideldi välja oma riik. Vabariik. Ei antud seda ära, vaid see võeti, suurvõimude kokkumängu tulemusena. Ei Rahvaste Liit ega Genfi protokoll, mis pidi tagama kõikide rahvaste julgeoleku kaitselepinguga ja nägi ette, et ühe liitlasriigi ründamine tähendas kõikide liitlasriikide vastast agressiooni, ei suutnud tagada iseseisvust. Kuigi Eesti kuulus Rahvaste Liitu, ei garanteerinud liikmekaart midagi. Meeles tuleks seda pidada tänaseid ÜRO otsuseid jälgides.
Sinimägedel ja Sõrve säärel ei soovinud eesti sõdur tunnistada seda eetikavaba mängu, aga halastamatu tõe vastu ei saanud. Eesti Vabariik oli maailma malelaual vaid ruuduke, armas ja tähtis üksnes meile.
II maailmasõja malekäigud sundisid tuhandeid ja tuhandeid eestlasi vastu tahtmist lahkuma oma kodudest, oma riigist. Võõrsil hoiti alles keel ja kultuur, lootuses, et kunagi saab jälle vabana omal maal elada. Märgiti arvukalt Eesti riigi loomise päeva, iseseisvuse väljakuulutamist, pidulikult, aktustega.
Tänaseks ei ole niivõrd eesti keelt rääkivate inimeste arv kahanenud kui austus ja huvi Eesti vastu. Kuidas muidu seletada seda, et pärast taasiseseisvumist on vabariigi sündi tähistavatel aktustel vähem ja vähem inimesi?
Kümne aasta eest tähistati Toronto ülikooli aulas suurejooneliselt Eesti riigi 75-ndat sünnipäeva. Sel päeval oli kevadiselt soe, lootustandev näitaja, et vaba Eesti riik kestab kaua. Täna, 10 aastat hiljem, jällegi juubelit märkides on nii õues kui poliitiliselt ilmad märksa külmemad.
Lootust on vaja aga hoida, isegi kui on saavutatud kutse NATO kaitseallianssi astumiseks. Pole vaja muud kui minevikku vaadata, et meenuks, kui haprad on rahvusvahelised lepingud. Põline vaenlane ei ole kusagile kadunud, maailma kordniku tähelepanu on hoopis mujal.
Seda enam tuleb siis kindlaks teha, et väike rahvas hoiaks ühte. Kuigi laulsime end sel korral vabaks, ei saa unustada et relvaga võideti esmalt vabadus. Kuid ikka on mure, ikka vaja võidelda selle nimel, et poleks Teist Eestit, vaid ainult üks. Poleks musta või punase minevikuga otsustajaid, poleks pugejaid, idapoolse lähenemisega poliitikuid.
Need tuhanded, keda saatuse tuuled on võõrsile puhunud, saavad mõjutada demokraatlikult Riigikogu valimistel tuleviku suunda. Herk Visnapuu luuletuses „Me tuleme” on see nii selgelt sõnastatud — “meile me eestlase nime ei Jumalgi keelata saa”. Ning neile, “kel silmile langenud kae, kel võistluspäevad on läbi, kes tulevast päeva ei näe”, tuletame meelde, et “üheskoos leiame nõu”. Leiame tegudeks jõu, hoiame kalliks neid aateid, mis on lubanud meil tähistada Eesti Vabariigi iseseisvumise aastapäeva karmidel külmadel aastatel.
Juhtkiri: Tuhandest tuulest (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Soovime Sulle kallis vanaonu Martin Kivistik palju tervist ja joudu edaspidiseks. Vabariigi aastapaeva puhul tervitab Sind Enna perega Eestist.
Tooge lapsed VA aktusele!!!
Kui nad noorestpeast ei õpi sellest lugu pidama, siis vanemalt pole lootustki!
(Herk Visnapuu sõnad toovad pisarad silmi!) - Meile me eestlase nime....
Kui nad noorestpeast ei õpi sellest lugu pidama, siis vanemalt pole lootustki!
(Herk Visnapuu sõnad toovad pisarad silmi!) - Meile me eestlase nime....
Arvamus
TRENDING
