Kodanikke lohutatakse lubadusega, et nende heaolu ja tuleviku huvides varutakse samas andmeid, mida teoreetiliselt siis selle õilsa eesmärgi nimel analüüsitakse. Sõnagi ei öelda, et vähemalt Kanadas on riik valmis parseldama andmeid, mida nende ostja võib rakendada omakorda erakasumi huvides.
Tavaliselt pannakse rahvaloendustel kirja ning registreeritakse demograafilisi tunnuseid. Andmeid nagu perekonnaseisu, leibkondade arvu on vaja koguda selleks, et näiteks otsustada riigi toetusprogrammide suunda.
Kas selliselt kogutud informatsioon kuulub edasimüümisele? Kanadas on kodanikukohustus sunduslik, riigi poolt korraldatud rahvaloendusel esitatud küsimustele peab vastama. Teoreetiliselt on anonüümsus tagatud.
Ent mitte alati. Statistics Canada palgalised koguvad ka siis, kui ei ole sunduslikku riigiloendust, andmeid, mida siis riiklik infokoguja müüb edasi. Arvutiga kodus olev ja infobaasidega tuttav nuhk võib suht-kergelt anonüümsuse loori eest tõsta.
Mida teha, kui maksumaksja maksab esimese osa, st infokogumise kinni, aga teise osa edasi müümise suhtes pole sõnaõigust? Eriti, kui info kehtib ta isikliku rahakoti kohta.
Aastal 2008, ajal, mil börsid kõiguvad, ning analüütikute hulgas on neid, kes ennustavad majanduslikku mõõnaperioodi, on StatsCan intervjueerijad üliagaralt kogumas informatsiooni leibkondade kulutuste kohta (Survey of Household Spending ehk SHS). SHS põhjal koostatakse tarbijahinnaindeks, mis omakorda on põhitegureid inflatsioonitempo määramisel. Esitatud küsimuste hulgas on soov teada, kui palju ja mille peale leibkond kulutab, palju säästab, kuidas on tõusnud või langenud nende laenude võtmine, arvete õigeaegne tasumine jms.
Sellisest materjalist on eriti huvitatud turustajad, kes piirkonniti keskenduvad oma äriplaanidele ja kauba pakkumisele. Kui aga andmeteandja — ja maksumaksja — on huvitatud statistikaameti poolt kogutud infost, ootab teda üllatus. Viimase SHS ehk leibkondade tarbimiskommete ülevaate eest, koostatud 2005.a kogutud andmetest, peab maksma $3210. Vaid turustajad oleks nõus sellist hinda maksma.
2005.a. tabelist selgub nii mõndagi huvitavat, Ontarios näiteks kulutab keskmine leibkond $301 hasartmängudele, umbes sama palju kui lugemise peale (raamatutele, trükimaterjalile). Aga see ei huvita neid, kes on nõus 10 korda rohkem maksma, et teada saada, mis linnas, mis tänaval, millises majas ostetakse plasmatelereid ja saksa autosid.
SHS andmetekogujale võib EI ütelda, et riik meie tengelpungades tuhnib, pole sugugi õige ega eetiline.