Aga ometi ei eksisteeri üht ilma teiseta. Sel kuul, kui paljude pilgud Eestis on pööratud Brüsseli poole seoses europarlamendi valimistega ja käimasoleva kampaaniaga, mille kohta küll nii mõnigi eestlane on avaldanud arvamust kui võrdlemisi kaugest ja ükskõikseks jätvast sündmusest, on ka valusalt minevikku meenutav pitser. 14. juuni märgib 63 aasta möödumist suurküüditamisest, kui vägivaldselt ja vastu tahtmist viidi oma kodudest võõrale maale umbes 10.000 inimest, kelle teekond täistuubitud loomavagunites, sageli laialipaisatud pereliikmetena sai neile, kes üldse kohale jõudsid, alguseks rasketele kannatusaastatele Siberis, kuhu paljud jätsid elu või tervise. Enamusel juhtudel ka nooruse ning unistused ja ambitsioonid, tulles tagasi laastatud inimvrakina.
Eestlastel on raske unustada neile ajaloo jooksul tehtud ülekohut. Samas, küüditatute mälestusi lugedes ei väljendu neis paljudel juhtudel mitte niivõrd kibestumine ja viha, vaid asjalikud olude kirjeldused. Emotsioonid kui sellised tuli jätta tahaplaanile, sest nuttes ja halades ning üksnes vaenlaste vastu viha pidades võisid hukka saada. Jõud ja energia tuli koondada hoopis ellujäämisele, kohandumisele võõraste oludega, mis paljudel eestlastel ka õnnestus. Eestlane, kes oma loomu poolest üldiselt tark ja nupukas, visa hingega ning eelkõige töökas, suutis vastu panna. Mitte valitsevale korrale ja ebaõiglusele, kui just sageli ebainimlikele tingimustele, näljale ja külmale. Mis ei tähenda, et oleks unustatud või andestatud.
Lugesin hiljuti ühest Eesti internetifoorumist arvatavalt noorte inimeste arutlusi kodumaa lähiajaloo teemal — küüditamisest, põgenemisest ja tolle raske ajajärgu sündmustest. Tõstatati ka küsimus, mis saaks siis, kui kodumaa oleks jällegi okupeeritud — kes läheks ja kes jääks.
Selle kõrval, et kohati olid aetud segamini mõned olulised mõisted ja omavahel jagatud teadmised polnud sugugi just hiilgavad, tekkis tõdemus, et kuivõrd pool sajandit võib olusid ja inimesi muuta. Tänapäeva euronormide keerises on paljudel raske ette kujutada sedagi, et sooja saamiseks tuleb mõnikord ise ahju kütta ja soe vesi ei voola mitte alati kraanist. Vahel isegi mitte külm. Ning et kool võib asuda kümne kilomeetri kaugusel kodust, kuhu minekuks ei peatu ukse all sugugi igahommikune mugav koolibuss.
Paljud eestlased, pilk tulevikku suunatud, ei taha elada minevikus. Ega minevikus ju ei peagi. Küll aga tasub teada ja mäletada. Ning mälestada. Huvitav oleks teada, kui palju käib lähipäevil korraldatavatel küüditamise mälestusteenistustel nooremat rahvast — mitte ainult austusest seda kunagi läbi elanud vanavanemate vastu või koos nendega, vaid ka oma rahva ajaloo mustemate momentide tundmaõppimise pärast? Olgugi et tänapäeval on Eesti kooliprogrammides need valusad sündmused sees, on teadmiste omandamisel kasulik lisaks ajalooõpikule ka igati ehe rahva ajalooline mälu. Sest tänavusel murrangulisel aastal, kui oleme saanud kahe suure maailmaorganisatsiooni liikmeks ning noorte tulevikuvõimalused on avaramad kui kunagi varem, on eriti tähtis ka noorte seas mäletada olnut, et muutunud maailma tingimustes võiksime alati kindlad olla, et meie rahvaga ei saaks enam kunagi juhtuda midagi nii hirmsat, kui see oli kuus aastakümmet tagasi.
Juhtkiri: Tulevik ja minevik siiski päris käsikäes ei käi
Arvamus
TRENDING
