Kui 25-liikmeline eliitklubi peab aastakoosolekut, siis võib kindel olla vähemalt kahes asjas. Üldpõhimõtete üle ei vaielda — milleks siis samasse klubissse kuuluda, pürgida? Teiseks, kõikide huvides on ühiselt, võrdselt suunda seada tulevikuks, eksistentsi kindlustada muutuvas ajastus.

Kui see „klubi” on Euroopa Liit — kas siis uusliikmete arvamustel saab olema kaalu? Välisminister Kristiina Ojuland andis sel teisipäeval Riigikogule mõista, et saab. Rahvale kirjutas ta kolmapäeval Postimehe veergudel, et pärast pidu tuleb argipäev, ning et Eesti valitsusel on väga selge arusaam kuidas argipäeval nõuda, millist Eestit me tahame. See nägemus pole tingimata kooskõlas nendega, kes föderatsiooni mudeli ideoloogiat järgivad; Eesti on pälvinud mõneti nende pahameele.

Eestil on täpselt sama sõnaõigus Euroopa tuleviku üle kaasarääkimisel kui igal teisel tulevasel (ja tänasel) ELi liikmesriigil. Kasuks on viimase tosina aasta kogemused nii riigisiseste reformide kui välissuhete, välispoliitika osas. See on aluseks eneseusule ja kindlusele ELi liikmena.

Eesti peab tegema omalt poolt kõik, et „Euroopa Liidu ühine välis- ja julgeolekupoliitika oleks tõhus ja järjekindel“. Arvestades rahvusvahelise julgeoleku muutusi üldiselt, on tarvis Eestis riigi uue julgeolekukontseptsiooni väljatöötamine. Kuidas seda saavutada?

Eesti seisukoht põhineb valitsustevahelisel koostöövormil, mitte rahvusülesel ideoloogial. Esimene neist näeb ette koostööd täpselt piiritletud valdkondades, teine tugineb majanduslikule ja poliitilisele ühendusele. Vaidlus Euroopa olemuse üle on terav — debatt nõuab, et asjadest hakatakse rääkima nende õigete nimedega.

Siin toonitab Ojuland, et Eesti ei tohi lasta end oponentidel kõigutada. Eesti toetab Euroopa julgeoleku ja kaitsepoliitka arengut viisil, mis täiendaks ja tugevdaks NATOt ning lähtuks NATO juhtrollist kõikide kaitset tagava allianssina. Eesti peab siinjuures tagama proportsionaalse rolli ELi kriiside reguleerimisel.

Ka on oluline Läänemere regionaalne areng, seda majanduskoostöös, keskkonnakaitses, ning demokraatliku ühiskonna julgeoleku tagamine.

See kõik vajab ELi rahvusvahelise rolli suurendamist. Eesti jagab täielikult enamiku ELi liikmesriikide veendumust selles küsimuses. Ent samas ei kavatse Eesti käest anda õigust oma huve kaitsta.

Eesti läbirääkimiste positsioonid ELi valitsustevahelisel konverentsil on kinnitanud Riigikogu, kellelt valitsus on saanud mandaadi uue lepingu koostamisel meie rahvuslikke huve kaitsta.

Ojuland rõhutab, et meie huvides on võrdsusel põhinev konkurentsivõimeline Euroopa Liit — mitte selline, kus üks-kaks või kolm riiki omavahel otsustaksid olulisemaid asju.

Tulevikunägemus niisiis näeb Eesti välispoliitikat rahvusvahelisel areenil toetumas 25-riigilise eliitklubi ühisarvamusele. See omab suuremat kaalu kui üksikute riikide arvamuste lihtne summa. NATO ja ELi julgeolekupoliitika peab osaliselt kattuma, kuna muidu nõrgeneks, selmet tugevneks Euroopa ja USA vaheline koostöö. Transatlantiline tugev side peab kestma.

Ojulandi sõnavõtust, artiklist jääb kõlama sõnum: Eesti Riigikogu ja valitsus peavad kamandamist vastuvõtmatuks, Eestil on kavas koos toetajate ja sõpradega kujundada paremat, võrdsemat ja õiglasemat Euroopat. Sellega kindlalt tagades oma riigi julgeolekut.

Märkmed: