Ajal, mil Toronto eesti koorid valmistusid Eesti XXV juubelilaulupeo laulude (eel)kontserdiks 25. aprillil, hakkas kodumaa pressis levima rahulolematus selle üle, et mitte kõik lauljad ei pääse 4. ja 5. juulil Tallinnas toimuvale laulupeole.

Lauljate-mängijate ülempiiriks on seatud 25.000 – 26.000, registreerunuid on aga ca 10.000 võrra rohkem. See asjaolu eeldab ettelaulmisi, mille käigus valitakse välja paremad ja jäetakse ukse taha kehvemad. Nii on see alati olnud. Iga koor on pidanud tõestama (jah, isegi okupatsiooniajal Gustav Ernesaksale), et ta valdab laulupeo repertuaari. Sama reegel kehtib ka nüüd. On meeldiv, et Toronto eesti kooridele hakkas roheline laulupeole lubav tuli põlema juba mullu oktoobris, kui nad pingelises laululaagris oma eksami sooritasid. Ometi pole loorberitele puhkama jäädud, intensiivsed harjutused muudkui jätkuvad ja laupäevasel kontserdil saame nautida nende töö vilja.

Tänavuse laulupeo motoks on valitud tore tunnussõna – ÜhesHingamine. Just sellises kirjapildis. Need, kes on valmis eesti koorikultuuri altarile tooma tööd, aega ja raha, saavad ühes hingata laulukaare all ning kogeda kirjeldamatut vaimustust, mida ainult laulupeod suudavad pakkuda.

Tänavuse laulupeo kava on tavapärasest keerulisem, mida ehk kõik koorid ei suuda perfektselt omandada. Kuigi öeldakse, et laululaval võib üks koor teiste seas erinevat laulu laulda, ilma et kuulaja kõrv seda eristaks, teavad dirigendid lihtsurelikest seda asja paremini.

Nüüd on aga meedias on vallandunud kaastunde hala nende üle, kes ei pääse laulupeole laulma. Neile tahetakse koguni Paldiskis „Väikese Peetri“ nimeline simmani stiilis alternatiivlaulupidu korraldada! Kas midagi Õllesummeri, lohutusauhinna või lihtsalt Kungla rahva mahaistumise taolist? Vägagi kentsakas idee. Küllap just seepärast küsibki Lembitu Nõgel 20. aprilli Postimehes ilmunud arvamusloo peakirjas: „Mitu laulupidu meile mahub?“

Ta ütleb, et need 10.000 „tõrjutut“ ei pääse laululavale, kuna nad ei suutnud lihtsalt laule ära õppida, ning soovitab: „Kui sa tahad laulda, siis laula [lauluväljakul rahva seas]!“

Aruküla koorilaulja Henri Reeder, kes ise on laulupeol laulmise vääriliseks arvatud, muretseb 20. aprilli SL Õhtulehes samuti nende pärast, kes peole ei pääse. Ta küsib: „Aga kas siis memmede koorid ja keskmised külakoorid on kuidagi vähem olulised?“ Hr. Reeder soovib samuti „Väikese Peetri“ stiilis rahvalikku laulupidu. Muidugi pole memmede külakoorid vähem olulised, aga me oleme ju uhked oma kõrge koorikultuuri üle. Ehkki laulupidu pole võrreldav mõne professionaalse koori kontserdiga, pole meie koorilaulu traditsioon kauplemise objekt, seda ei tohiks läätseleeme eest maha müüa.

Oleme kogenud ja teame, et ühes hingamine võib muuta ajalugu ja purustada isegi vihatud riigikordi. Just sellepärast ei tohiks ühes hingamine probleeme tekitada, vaid peaks ikka samas rütmis jätkuma.

Märkmed: