Eelmine nädalalõpp tõestas, et Toronto eesti ühiskond on veel paljukski võimeline ning lõi skeptikutel ja kritiseerijatel jalad alt.
Sündmusterohke, maratoni-ilmeline Eesti Vabariigi 88. aastapäeva tähistamine üllatas meeldivalt nii korraldajaid kui osalejaid ja tõstis kõigi enesetunnet.
On igati tervitatav, et reedeõhtune traditsiooniline konsulaadi vastuvõtt riietati uude kuube, mis andis ka kohe tulemusi ja meelitas kohale 300 osalejat. Aga millise vahva asjaga tulid toime TES-i koolide ja lasteaia lapsed, korraldades laupäeval sellise imelise peo! Eriti rõõmustab, et koolikoor tegutseb edasi entusiastliku Reet Lindau-Voksepa juhtimisel. Õpetajate ja õpilaste pikk ja pingeline ettevalmistus oli peo õnnestumise garantii ning täitis igati oma eesmärgi, liites ühte kõik põlvkonnad. Tuleb ka kiita siinseid noori eestlasi, kes peavad kalliks oma esivanemate kultuuripärandit ja kannavad uhkusega eesti rahvariideid.
Mõlemate pidude korraldajad väärivad meie tänu.
Pühapäevane Eesti Vabariigi 88. aastapäeva pidulik kontsert-aktus näitas aga midagi muud — nimelt seda, et meie ühiskonna kandejõud on nähtavasti raugemas. Jäiselt arktiline ilm ja haigused tegid muidugi oma töö publiku ridade hõrendamisel, aga võib arvata, et mitte kõik polnud ka valmis kolm päeva ühtejärge vabariigi aastapäeva pühitsema. Tõesti, kaaseestlasi oli pühapäeval Vana-Andrese kirikus liiga vähe, mõnedel hinnangutel isegi alla 200. Eriti puudutab see nooremat rahvast, kes oli küll arvukalt esindatud laupäevasel lasteaia ja koolide peol, mitte aga pühapäevasel aktusel, mis on ju ikkagi meie tippsündmus.
Ehkki siin võib osalenute vähest hulka põhjendada tiheda üritustekava ja halva ilmaga, oleme märganud publiku vähesust mõnel muulgi puhul, isegi kõrgetasemelistel kontsertidel, loengutel või etendustel. Vaesed organiseerijad peavad tegema mõnikord tohutuid pingutusi rahva kohalemeelitamiseks, kasutades selleks reklaami, ahvatledes söögi-joogi ja muuga. Mõnikord kannab see vilja, kuid mitte alati. Eriti saatuslikuks võib kujuneda mitme ürituse sattumine samale päevale või ajale. Sedagi on juhtunud. Eesti Maja poolt korraldatav iga-aastane organisatsioonide tegevuskalendri koostamine on äärmiselt vajalik, kuid paraku teeb elu sellesse oma ootamatuid korrektiive.
Pea iga Eesti Elu numbri mitmeid lehekülgi katvad leinakuulutused räägivad meie rahvusgrupi kahanemisest, mis ühtlasi märgib ka ühiskondliku kandejõu vähenemist. See on kurb paratamatus...
Aga lõpetagem optimistlikult. Sest nii kaua kui meil on Veiko Parmingu taolisi noori peale kasvamas, polegi põhjust muretseda. Veikot tasub tsiteerida: „Ei keegi nõua, et te jääte eesti ühiskonnas aktiivseks, ei keegi valva, et te eestlaseks jääte. See on täitsa teie valik. Aga mõelge, mis eestlus on teile andnud.“ Tema ja temasugused on meie tulevikuühiskonna kandejõuks ja lootuseks. On päris kindel, et eestlust nad juba ei unusta!
Juhtkiri: Ühiskonna kandejõust (2)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Noored tulevad kui neid kutsutakse ja kasutatakse uritusel...miks nad peaksid igavat kone kuulama millest nad aru ei saa?
Kas noored boikoteerisid see aasta vabariigi aastapäeva aktust?
Peale Veiko Parmingu ja orkestri (ja nemad olid tõesti tublid) mina noori ei näind seal. Isegi lipuvalves polnud gaide ja skaute mis on imelik. Tore oli aga vaatata eesti ohvitsere.
Peale Veiko Parmingu ja orkestri (ja nemad olid tõesti tublid) mina noori ei näind seal. Isegi lipuvalves polnud gaide ja skaute mis on imelik. Tore oli aga vaatata eesti ohvitsere.
Arvamus
TRENDING
