Senine Eesti Riigikogu valimiste eelne kampaania liikus kui mitte just unist rada pidi, siis rahulikku vähemalt. Näilisele vaikelule tegi äkilise lõpu möödunud nädalal lahvatanud skandaaal keskerakondlasest siseministri ja Riigikogu kandidaadi Ain Seppiku mineviku ümber, kes nõukogudeaegse kohtunikuna mõistis 1985.a. mitmed noored inimesed vangi. Noorukeid süüdistati Tallinnas Balti jaamas asunud punamonumendi süütamises ning sellele nõukogudevastaste loosungite kirjutamises. Toonane ENSV Ülemkohtu liige Ain Seppik saatis oma hoogsa allkirjaga mitu lapseohtu poisikest pikkadeks aastateks elukutseliste kriminaalvangide sekka üksnes kritselduste eest! Praeguseks on selgunud, et KGB lavastas noorukite süü ja 1995. a. riigikohus rehabiliteeris nad. Minister Seppik end milleski süüdi ei tunnistanud, leides, et tegu on laimukampaania ja nõiajahiga.

Kui 12 aastat tagasi Eesti iseseisvus taastati, loodeti optimistlikult (muidugi ka naiivselt), et poliitilise vabanemisega kaasneb ühiskonna sisemine moraalne puhastumine; et vaadatakse kriitiliselt minevikku ja tunnistatakse ausalt tehtud vigu. Sellele oleks ideaali kohaselt pidanud järgnema vastastikune andestamine. Igaüks teab, et seda pole siiani sündinud. Ometi on neid, kes tunnevad piinlikkust oma mineviku üle ja püüavad asju parandada või avalikust poliitikast kõrvale hoiduda, aga ka lootusetult kalgistunud inimesi, kelle jaoks pole miski püha. Seesugused ei kannata süümepiinade all ega hooli kellestki peale iseenda. Näib, et just selliste surnud südametunnistusega isikute ritta tuleks asetada Ain Seppik, kes väidab ilmse liialdusega, et koos temaga püütakse kahjustada kogu tema põlvkonna mainet. Minister tahab oma küünilise avaldusega ilmselt asetada endaga samale pulgale tuhanded samasse põlvkonda kuuluvad inimesed, kel tuli elada okupeeritud Eestis. Kes üldse volitas teda nende nimel rääkima?

Eesti Endiste Poliitvangide Liit (EEPL) süüdistas ülalmainitud skandaaliga seoses Ain Seppikut ja Keskerakonna juhti Edgar Savisaart seaduste rikkumises, nentides, et Seppik on Genfi 1949. a. konventsiooni järgi toime pannud aegumatu sõjakuriteo. Ülemkohtus töötanud Seppik pidanuks konventsiooni kohaselt okupatsioonivõimude õigusvastast tegevust takistama.

Keskerakonna juhti Edgar Savisaart süüdistatakse Seppiku kaitsmises ning kohtu all olnud noorukite nimetamist fashistideks ja huligaanideks. Sellega on ju Savisaar seadnud kahtluse alla riigikohtu rehabiliteerimistegevuse!

Möödunudnädalane umbusaldusavaldus siseministrile kukkus riigikogus mürinal läbi, sest kõigest ühel rahvaasemikul (Uno Merestel) jätkus kodanikujulgust ja meelekindlust nõuda minister Seppiku tagasiastumist.

Esmaspäeval otsustas Ain Seppik lõpuks tagasi astuda, kuid lubas ikkagi kandideerida riigikogu valimistel. Kõlab lausa uskumatuna, et samal päeval esitas Seppik hagi Tallinna linnakohtule hagi Eesti Päevalehe ja Postimehe vastu, nõudes oma au teotamise lõpetamist!

Ehkki luuletaja Paul-Eerik Rummo sõnul „ei ühenda vimm kedagi ega lahenda midagi“, on ka andestusel ja unustamisel omad piirid.

Nii on siis Eesti ühiskonnal moraalse puhastumise ja tervenemiseni nähtavasti pikk tee veel minna; hääleõiguslikel kodanikel aga mõtlemisainet küllaga.

Märkmed: