Ei, ma pole Kargu Karlaga teema osas kokku leppinud, ehkki ka tema arutleb tänases lehes nostalgia üle. Minu mõtted on ajendatud mitmest eesti pressis ilmunud kirjutisest, mida punase niidina läbivad mõisted „nostalgia“ ja „negatiivsus“.
Tüütuseni korratud, kuid siiani vastuseta jäänud retooriline küsimus „kas me sellist Eestit siis tahtsime?“ tiirleb ikka veel ringi ja kütab kirgi. Teadagi pole täiuslikku ideaali võimalik saavutada. Meil kõigil on vankumatu õigus isiklikule arvamusele ehk oma „prillidele“. Prillivalik on meil lai, ja olenevalt sellest, kas kanname parajasti roosasid, musti või muud värvi läätsi, näeme asju erinevalt.
Enamus välis- ja kodueestlasi on ühel meelel selles, et niisugust Eestit nagu tänane, me ei tahtnud. Kas siis okupatsioonist vabanenud ja transatlantiliste organisatsioonidega ühinenud Eesti Vabariik polegi see, mida me soovisime? Paljude arvates on see ju ime. Mu kadunud isa tavatses öelda: „Mis meil nüüd viga, elame vabas Eesti Vabariigis!“ Ta oli üle elanud kõik okupatsiooniaja õudused ja tagakiusu ning oskas hinnata ka 90-ndate alguse lapsekingades astuvat Eesti Vabariiki.
Kas olete märganud paradoksi: kui kodueestlased tõstavad nurinat oma riigi üle, heidavad väliseestlased nende suunas hukkamõistvaid pilke, aga ega nad pole ka ise rahul tänase Eestiga.
Inimlaps kipub möödanikku idealiseerima. Poetess Viivi Luik vaatab nostalgiliselt minevikku, igatsedes taga tolmupilvedesse mähkunud maanteid ja põlispuid; ta pole rahul ei külma põhjamaise tuule ega Tallinna südalinna kerkivate hoonetega. Aksel Mark Uppsalast püüab talle Maalehe vahendusel selgeks teha, et kõverad kruusateed on oma aja ära elanud, sest tänapäeval sõidetakse isegi küla surnuaiapühale autoga ja mitte hobuvankriga; põlispuudel, nagu inimestelgi, on aga oma eluiga ja Eestis leidub iidseid puid veel küllaga.
Jaan Kaplinski loetleb 22. juuni Maalehes praeguse Eesti valitsuse ministreid, kes olid juhtpositsioonidel nõukogudeaegsetes võimu-, partei- ja valitsus-struktuurides ning kuulusid komparteisse. Kaplinski arvab, et enamus neist polnud mitte tõelised „kommarid ja punased“ ja et nad astusid parteisse lootuses teha karjääri või ka huvist hankida endale privileege ja pääseda võimu juurde. Nemad ei vaata nostalgiliselt minevikku ega heieta negatiivseid mõtteid, sest see on nende jaoks lihtsalt läbitud etapp. Aga küsige, mida arvavad nende tegelaste optimistlikest tulevikusuundumustest need, kes ka Vene ajal jäid oma põhimõtetele truuks ega muutnud kameeleonina värvi; või ka punase terrori haardes hukkunute omaksed ja poliitilised põgenikud.
Ott Raun kirjutab oma kunagisest fantaasiast — Maa-alusest Eestist, mis oli tema kujutluses võimsam kui Saksamaa, USA ja Venemaa kokku. Ta soovitab aga seesugused täitumatud unistused kõrvale heita ja häälestada end positiivselt — mõelda, et just see on Eesti, mida me tahtsime. Ta lubab, et otsekohe läheb teie tuju paremaks. Kui õige prooviks tema soovitust järgida?
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Mati Pungas02 Aug 2005 03:04
Suvi olgu puhkusteks kõigile eestlastele.
Moto: Ma sõuan merel ja sõuan;
Üht saart mina otsin seal…
Seekord võtan matkasuuna unistuste paikka – Peipsi põhjarannikule: Kauksi, Kuru, Alajõe, Vasknarva.
Tundub, et loodusjõud on minule toeks; jalgrattamatk sujus sobiva ilusa ilmaga suurepäraselt.
Esimene oluline peatus oli Kuru, kus peitub rahu ja eriline looduse võlu. Jalutades kõrgetel liivadüünidel ja vaadeldes lõpmatult järve pinda, - tajud kümnete kilomeetrite ulatuses üht kauneimat puhkerannikut Eestis! Tunned järvetuule kerget õhku ja suvesoojuse leebet puudutust. Järv lainetab ja toob randa veelindude sulgi ja hulgaliselt teokarpe.
Suvisest pööripäevast on möödas viis nädalat ja rukkimaarjapäevani jääb kaks nädalat aega; päikese kuumus on muutumas mahedaks paituseks – suvi kestab veel!
Kauksis on kõige esmalt tajutav puhkemetsa kohin, kuhu on peitunud suvemajakesed. Tulles lagedale rannaniidule sooviga lõigata endale sobivad kaseoksad õhtuseks saunavihtlemiseks, - hakkad kuulma seda erilist Peipsi kohinat, milles on imeline rahu ja kutse; Läänemere lainetekoha on tugevam, jahedam, ohtlikum, ähvardavam…
Varahommikul kella kuue paikku on metsasalus sügav kaste maas ning minnes männinoorendikus teerajal üle rannaniidu, märkad haruldast maarjaheina ja kasteseid ämblikuvõrke on sätendamas hommikupäikese kiirtes. Päike on veel madalal puude latvades, aga suvepäev on üles ärkanud.
Järv on tasane, eriti värske ja kaunis. Veepind paendub vaevaltmärgatavalt tuuleõhus. Kaugel järve pinnal tekib õrn virvendus kui noore neiu lembekutse, mis sirutudes läheneb kalda suunas.
Istun võlutult liivakünkal ja silmitsen ümbrust. Niikaugele kui silm ulatub vaatama vasemale ida suunas – on rannaviirg sirgelt kulgev; paremal Lohusuu pool on rannametsa viirg aeglase hobuserauana ühtumas järvepinnaga silmapiiri kauguses. Päikesekiired soojendavad hommikust uduloori ja kuivatavad kastevärsket loodust. Udu hajub, kuid järve kauguses sulab silmapiir taevasinaga ühte, kus märkad kaluripaati õngitsemas.
Avarus on nauditav ja meelitab kutsuvalt “laulva liivaga” rannaribale jalutama.
Rannikul on kaugenemas üksik matkaja, kes aeglasel kõnnakul astub päikesele vastu. Ilmuvad kärbsed ja parmud ning kohe ka nobedad linavästrikud ja metsvindid.
Rannale on tulnud tüdruk oma koerakesega, kellega ta vestleb märkamata minu kohalolekut. Kui tüdruk kirjutab oksaraoga midagi liivale, siis kutsu kraabib selle kohe segi; mõlemal on lõbus olla. Koerake on pikakarvaline armsalt lontis kõrvadega ja tüdruk keelitab teda nüüd päikesest sillerdavasse vette ujuma?
Kohale lendab vareseema oma kasvueas varesehakatisega. Vana vares ruttab tähtsalt liivarannale eelneva öölainetuse piirile väljauhutud saaki sorteerima. Ta võtab teokarbi noka vahele, sammub veepiirini ning loputab teokarbi liivast puhtaks ja tuleb tagasi oma pojakese juurde; asetab seejärel teokarbi liivale varba alla ning hakkab nokaga urgitsedes teokarbist väljaõngitsema maitsvaid palakesi. Varesepoeg jälgib toimingut ükskõikse ilmega, nagu ei läheks emavarese õpetus talle miskikski korda. Selliselt lainete uhtepiiril edasi toimetades võtab emavares oma hommikueinet.
Päev tõotab tulla palav; õhk soojeneb kiiresti. Vesikiil laskub kaldapaju lehele puhkama.
Imeilus hommik kutsub mindki supluseks vette. Järvevesi on soe ja liivane järvepõhi on aeglaselt süvenev. Värskendav on ujuda kaugele järvele, kus pöörates end selili näoga päikese poole sõuad aeglaste tõmmetega järve embuses…
Tunned end vabana kui üksik paadimees taevasinas…
Lugupidamisega, 30. juulikuul
Mati Pungas, Tallinn
to -- Väike Mõnitaja26 Jul 2005 06:22
Sinu lahkeks teadvuseks, Eestis nii kui Kanadas kehtib sõnavabadus ja nõnda tsensoriks pole kohta, mitte ametlikuks ega isehakanuks.
Väike Manituu25 Jul 2005 14:12
Kui hakkame ja jäämegi pidevalt küsima, "mida arvavad nende tegelaste optimistlikest tulevikusuundumustest need, kes ka Vene ajal jäid oma põhimõtetele truuks ega muutnud kameeleonina värvi" ja muud seesugust, siis ei ole ju võimalik kõrvale heita "täitumatuid unistusi ja häälestada end positiivselt", jne. Vat nii. Natuke loogikat, lugupeetav. (Küsida "kas me sellist Eestit tahtsime?" võib samuti vaid see, kes ise sellises Eestis elab ...ning ka vastata sellele küsimusele.)
Loe kõiki kommentaare (3)