Ei, ma pole Kargu Karlaga teema osas kokku leppinud, ehkki ka tema arutleb tänases lehes nostalgia üle. Minu mõtted on ajendatud mitmest eesti pressis ilmunud kirjutisest, mida punase niidina läbivad mõisted „nostalgia“ ja „negatiivsus“.

Tüütuseni korratud, kuid siiani vastuseta jäänud retooriline küsimus „kas me sellist Eestit siis tahtsime?“ tiirleb ikka veel ringi ja kütab kirgi. Teadagi pole täiuslikku ideaali võimalik saavutada. Meil kõigil on vankumatu õigus isiklikule arvamusele ehk oma „prillidele“. Prillivalik on meil lai, ja olenevalt sellest, kas kanname parajasti roosasid, musti või muud värvi läätsi, näeme asju erinevalt.

Enamus välis- ja kodueestlasi on ühel meelel selles, et niisugust Eestit nagu tänane, me ei tahtnud. Kas siis okupatsioonist vabanenud ja transatlantiliste organisatsioonidega ühinenud Eesti Vabariik polegi see, mida me soovisime? Paljude arvates on see ju ime. Mu kadunud isa tavatses öelda: „Mis meil nüüd viga, elame vabas Eesti Vabariigis!“ Ta oli üle elanud kõik okupatsiooniaja õudused ja tagakiusu ning oskas hinnata ka 90-ndate alguse lapsekingades astuvat Eesti Vabariiki.

Kas olete märganud paradoksi: kui kodueestlased tõstavad nurinat oma riigi üle, heidavad väliseestlased nende suunas hukkamõistvaid pilke, aga ega nad pole ka ise rahul tänase Eestiga.

Inimlaps kipub möödanikku idealiseerima. Poetess Viivi Luik vaatab nostalgiliselt minevikku, igatsedes taga tolmupilvedesse mähkunud maanteid ja põlispuid; ta pole rahul ei külma põhjamaise tuule ega Tallinna südalinna kerkivate hoonetega. Aksel Mark Uppsalast püüab talle Maalehe vahendusel selgeks teha, et kõverad kruusateed on oma aja ära elanud, sest tänapäeval sõidetakse isegi küla surnuaiapühale autoga ja mitte hobuvankriga; põlispuudel, nagu inimestelgi, on aga oma eluiga ja Eestis leidub iidseid puid veel küllaga.

Jaan Kaplinski loetleb 22. juuni Maalehes praeguse Eesti valitsuse ministreid, kes olid juhtpositsioonidel nõukogudeaegsetes võimu-, partei- ja valitsus-struktuurides ning kuulusid komparteisse. Kaplinski arvab, et enamus neist polnud mitte tõelised „kommarid ja punased“ ja et nad astusid parteisse lootuses teha karjääri või ka huvist hankida endale privileege ja pääseda võimu juurde. Nemad ei vaata nostalgiliselt minevikku ega heieta negatiivseid mõtteid, sest see on nende jaoks lihtsalt läbitud etapp. Aga küsige, mida arvavad nende tegelaste optimistlikest tulevikusuundumustest need, kes ka Vene ajal jäid oma põhimõtetele truuks ega muutnud kameeleonina värvi; või ka punase terrori haardes hukkunute omaksed ja poliitilised põgenikud.

Ott Raun kirjutab oma kunagisest fantaasiast — Maa-alusest Eestist, mis oli tema kujutluses võimsam kui Saksamaa, USA ja Venemaa kokku. Ta soovitab aga seesugused täitumatud unistused kõrvale heita ja häälestada end positiivselt — mõelda, et just see on Eesti, mida me tahtsime. Ta lubab, et otsekohe läheb teie tuju paremaks. Kui õige prooviks tema soovitust järgida?

Märkmed: