Aasta 2005 tõi meile üllatusi, õnnestumisi, rõõmu, aga ka pettumusi ja muret, paljudele leinagi. Kolumnist Bill Kaufmann, kes samade mõtetega tegeles aastavahetusel, kirjutas Calgary Sun'is: „On hea, et karistuslöök (penalty) meie naiivse, utoopilise ellusuhtumise eest pole mitte karmim kui meie (omad) pettumused.“ Õnn seegi!
• Kõigepealt meenub, et meie ajaleht saab 9. jaanuaril 4-aastaseks. Näib, et lugejad on põngerja-ikka jõudnud lehe omaks võtnud. Eesti Elu asutamine polnud kerge. See nõudis palju aega, diplomaadi tarkust ja kannatlikkust. Nii lugejad kui tegijad on selle eest tänu võlgu hr. Elmar Tampõllule, kes lehe avanumbri juhtartiklis kirjutas: „Ühinenud ajalehelt ootame järjepidevust harjumuslike soovide täitmiseks, aga ka ajaga kaasasammumist.“ See on meie põhimõte ka täna. Enesega rahuloluks põhjust meil pole, sest kõike saab alati paremini teha.
• Siinseid lugejaid häirib Toronto (Toronto the Good?) linna langev maine. Kuritegelikud kambad annavad täna tooni, süütud inimesed hukkuvad kurjategijate omavaheliste arveteõienduste käigus. Respekti puudumist relvade vastu võib seletada vägivalda propageerivate filmide, arvutimängude, vaesuse ja muuga, aga ilmselt ka kohustusliku sõjaväeteenistuse puudumisega.
Ajakirjanik Michael Coren seikles ühes oma hiljutises kirjutises koos muinasjututegelase Alice'iga ringi Kanada-imedemaal. Hea Alice soovib, et kõik oleksid uuel aastal õnnelikud; et elu oleks parem ja ohutum; et anarhia asenduks autoriteediga. Aga Alice pole sugugi naiivne ja õhulosse ta ei ehita. Nii pole tal hiljem vaja ka karistuslööke või pettumusi karta.
• Rahvusvahelisele üldsusele teeb muret Iraan oma arvatavate tuumarelvade ja tagurliku poliitikaga. Viimastel teadetel on seal ära keelatud läänelik muusika ja isegi ainukese naisteajakirja väljaandmine.
Venemaa pingutab muskleid, olles korraga avastanud, et tema gaasivaru on efektiivseks relvaks suhtlemisel endiste „liiduvabariikidega“. Kreml katsetab, kas gaasihinna kruttimine mitmekordseks neid tõrksaid taltsutab ja emakese Venemaa rüppe äkki tagasi juhatab. Ta unustas aga, et raudse eesriide langemise tõttu võimendub see kõik hoobilt globaalsel areenil hiigelskandaaliks.
• Ja muidugi on rõõm, et Eestil läheb majanduslikult hästi, et nii rahva elujärg kui rahulolu on tõusnud.
Enn Soosaar mainib aga 3. jaan. Eesti Päevalehes, et a. 2005 jäi talle meelde eetika- ja õigusnormide jultunud rikkumiste aastana. Ometi ei rääkinud president Rüütel sellest oma uusaastaläkituses midagi. Soosaar küsibki: „Või oli too kõne hoopis julgustus vajalikele poliitikutele ja nende sahkerdavatele sõpradele?“ Loodetavasti mitte, sest vigade kinnimätsimisega ju kaugele ei jõua, vast ainult oportunismi rappa.