Ehkki möödunud nädal oli Eesti poliitikaelus euroatlantiliste organisatsioonidega ühinemise seisukohalt väga oluline, jäi ometi kõige kaalukamana kõlama debatt seadusmuudatuse üle, millega tahetakse kaotada sisserände piirarvud Eestis elavate välismaalaste lähisugulastele. Tegelikult on kõnealune seaduseelnõu seotud ka Euroopa Liiduga (EL) ühinemisega, sest see viiks välismaalaste seaduse vastavusse ELi õigusaktidega. Seda nõuavad otseselt kohustused, mida Eesti on ELi ees võtnud endale liitumisläbirääkimistel.

Ses seadusmuudatus oli algatatud peaminister Mart Laari valitsuse ajal, kuid jäetud siis kõrvale.

Kellel võikski midagi olla nii humaanse põhimõtte nagu perekondade ühinemise vastu!? Eesti pole seda printsiipi kunagi ka eiranud, kuid jäänud sealjuures kehtestatud kvootide piiridesse.

Vaatlejate hinnagul seaks kontrollimatu muulaste sisseränne ohtu Eesti niigi rabeda demograafilise seisukorra, rääkimata tohutust koormast riigi sotsiaalsüsteemile. Arvatakse ka, et massiline kodakondsuse jagamine kõigile soovijaile võiks esile kutsuda demokraatia ja õigusriikluse sügava kriisi.

Rahvastikuteadlase Kalev Katuse andmeil oli mõned aastad tagasi Eesti elanikel Venemaal ca 1,2-1,5 miljonit sugulast. Statistika näitab, et aastatel 1997—2001 sai 17.000-st avalduse esitanust loa oma sugulaste juurde tulla umbkaudu 15.000 inimest. Keegi ei oska praegu ennustada, mis juhtub siis, kui sisserände kvoodid võetaks maha ja uks lükataks pärani lahti muulaste sugulastele vabaks sissepääsuks Eesti Vabariiki. Kas soovijaid oleks nagu seni — mõni tuhat aastas, või tormaks neid Eestisse pool miljonit?

Venemaa on Eestit pidevalt rünnanud etteheidetega, et viimane rikkuvat Eestisse ümber asustatud N. Liidu kodanike inimõigusi. Sellega kaasnenud surve ähvarduste, ultimaatumite ja piirilepinguga viivitamise näol kujutab endast otsest sekkumist suveräänse Eesti riigi siseasjadesse, millega tahetakse nurjata meie rahva säilimist tulevikus.

Jultunud avameelsusega on vahel otse välja öeldud, et Venemaal on erihuvid endistes Balti riikides. Mõnikord on püütud seda seisukohta looritada pisut mahedama rüüga või mõnda aega lihtsalt vaikitud. Venemaa üks põhieesmärk on aga alati olnud okupatsiooniaegsete sisserännanute võimalikult suure hulga säilitamine Eestis. Meenutame, et Eesti välismaalas-poliitika lõdvendamise kohta on rahvas oma eitava sõna juba öelnud 1992.a. põhiseaduse rahvahääletusel, kui keelduti ka kõige eestisõbralikumatele kodakondsuse taotlejatele erandkorras valimisõiguse andmisest.

Äratab imestust, et välismaalaste seaduste muudatusettepanek annab juba kõigest 183 päeva (!) Eestis viibinud isikule õiguse kutsuda enda juurde elama oma vanemad ja vanavanemad.

Et sellised muudatused on tuleviku seisukohast määrava tähendusega ja võivad drastiliselt mõjutada meie rahvastiku koosseisu, ei tohiks neid vastu võtta läbimõtlematult või kiirustades.

Enne kui paotada uks muulaste sugulastele, tuleks kaaluda selle sammu plusse ja miinuseid, unustades korrakski erakondlikud platvormid ja kildkondlikud heitlused.

Märkmed: