Nüüd on kindel, et Kanadas toimuvad sel talvel föderaalvalimised, aga küsitlused näitavad, et inimesed pole neist huvitatud. Liiga palju on olnud pettumusi. Uus ja hullem skandaal astub eelmise kannul või hargneb sellest välja, mistõttu eelistataksegi valimisi pigem eirata. Sellega loobutakse ühtlasi oma suurimast demokraatlikust privileegist — rääkida kaasa riigi asjades. Kontrastina tasuks ehk meenutada hiljutisi valimisi Iraagis, kus seisti eluga riskides järjekorras, et oma valimisõigust kasutada.
Peter Worthington kirjutab 21. novembril Sun Media arvamusrubriigis, et eelseisvate valimiste pilt on kõike muud kui rõõmustav ja valikuvõimalused tekitavad pigem ebalust, sest nende tulemuseks on tõenäoliselt habras vähemusvalitsus.
Ei praegune liberaalist peaminister Paul Martin ega opositsiooniparteide juhid Stephen Harper (konservatiivid), Jack Layton (uusdemokraadid) ega Gilles Duceppe (Bloc Québecois) suuda valijaid inspireerida ja innustada või oma rivaale karismaatilisusega üle trumbata. Aga selles pole midagi uut. Worthingtoni hinnangul on Kanada ajaloos olnud vaid üksikuid juhte, kes on suutnud rahvast n-ö elektriseerida, ja sedagi vaid lühikeseks ajaks.
Isegi Pierre Trudeau'l jätkus võhma ja sära vaid üheks korraks. John Diefenbaker langes pärast võimu kaotamist kibestumusse ja pühendas ülejäänud elu vaid teiste süüdistamisele.
Ottawa poliitiline vaatleja Doug Fisher nendib, et peaminister Martin pole sugugi see „Messias“, keda rahvas ootab. Tema pillav heldekäelisus näib olevat ajendatud populismitaotlusest ja soovist valijaid peibutada. Rahva maksukoormast on nüüdseks kogunenud soliidne rahaline ülejääk. Lisaks valijate äraostmisele jagatakse sellest paunast segastel asjaoludel dollareid teistelegi riikidele (Hiina, Ukraina jt).
Kanada peaministril on suured õigused ja pea piiramatud volitused; ta ei vastuta õieti kellegi ees. See on soodne pinnas autokraatsuse ja korruptsiooni kasvuks. Ka valitsuse kompetents on tohutu. Nii annamegi valimistel osalemise või mitteosalemisega vabad käed tulevastele ministritele ja ametnikele, kes langetavad elutähtsaid otsusi: alates sellest, kas riik läheb sõtta või mitte ja lõpetades sellega, kui kiiresti te võite oma autoga sõita, meenutab Fisher.
Ehkki liberaalid on kaotanud moraalse autoriteedi riigi juhtimiseks, on nende toetusprotsent ikka kõrgem opositsiooniparteide omast. Kas kanadalased ei hooligi eetilistest standarditest? Kui nii, siis väärivad nad ju igati oma juhte.
Viimastel kohalikel valimistel suvatses Eestis valimiskastide juurde ilmuda vaid 44% hääleõiguslikest inimestest, europarlamendi valimistel veelgi vähem.
Näib, et nii Eestis kui Kanadas liigutakse sinnapoole, kus vaid väike rühm inimesi otsustab, mis on riigile ja rahvale hea, mis halb.
Politoloogiaprofessor Galan Irwin on öelnud: „Kuidas saab keegi kõnelda enamuse nimel, kui enamus ei võtnud valimistest osa?” Tõesti — kuidas saab ja kelle mandaadi alusel see isik tegutseb?
Juhtkiri: Ükskõiksed valijad (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
On paris kohutav mida liberaalid oma valitsemise aeg teinud on. Uks skandaal teise otsa. Nendel on - time to go! Minge koik valima!! Muidu valitakse nad tagasi.
Arvamus
TRENDING
