Aastal 2002 on tihti, liialt tihti, tunne, et kalender valetab. Oleksime kuidagi libisenud minevikku, aega, kus usu nimel tehti nii palju kurja.
Ristisõjad tõid mõõgaga rahusõnumi rahvastele, kes loomuldasa loodust austasid, uskusid piksesse ja päikesesse. Põhjendusi leiti siis — et kui teisiti arvad, usud, kui meie, siis see on ebausk, toome teile tolle õige.
Ning leitakse alati põhjendusi, miks meie usk on õigem kui teie — vaadakem kas või nimetust “õigeusk”, ortodokslus kas Venemaal, Kreekas või Iisraelis on ikka õigem kui teised. Ent unustatakse seda, mida piiblist loeme: “usk” (pistis, fiducia) nagu ta seal kirjas on, tähendab nii uskumist kui ka usaldamist. Usk on inimese sisemine ja olemuslik sõltumine sellest, mida ta peab pühaks — ja püha iseenesest mõistetavana on asi, mida ei saa rüvetada, rikkuda, senikaua kui on uskujaid.
Keerulisemaks läheb loogiline lähenemine siis, kui minu jumal on teine kui sinu jumal. Siis ei mahu mõistusesse eriarvamine, sealt on vaid samm või paar Iirimaale, kus katoliiklased ja protestandid võivad küll samal tänaval elada, aga pühapäeviti teineteist ei tunnista. Loeme Uuest Testamendist, kirjast Heebrealastele 11.1, et “usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta.” Ka leiame sealt märgi, et usukogemus on algne, kuid maisuses eksisteerimiseks on usu väljendamine seotud tegudega — õigete tegudega.
Kuidagi ei saa heaks kiita neid tegusid, mida tänapäeval, kas usu või ebausu nimel sooritatakse. Vapustav on see, et möödunud pühapäeval usu nimel heideti Pakistanis granaat kirikusse surmavate tulemustega. Kirik oli veel, irooniat tuleb märkida, oikumeeniline palvela. Veelgi iroonilisem linna nimi — Islamabad. Maailma pressi tähelepanu kinnitus intsidendile, nähti ja nähakse kindlasti teleekraanidel pikemat aega surmavat rünnakut ja kallaletungi USA riigile — kuna Ameerika saatkond oli vaid 400 meetri kaugusel kirikust. Kindlasti polnud kokkusattumuseks see, et pühakoja rüvetamine toimus just Pakistanis. Oli ju seal, kus juudi päritolu ameerika ajakirjanik Daniel Pearl hukati, on ju Pakistan hetkeseisus ameerika “imperialistide” liitlane sõjas terrorismi vastu.
Teoloogia on ühest küljest hirmus lihtne asi, teisalt aga keeruline, kui selle nimel sooritatakse tegusid, mis on kõigile vastuvõtmatud — süütu inimese tapmine vaid kodakondsuse tõttu. Luterlik teoloogia näeb, et “õndsakstegev usk” ehk fides salvicia ei kasva teost — vaid on allikas, millest teod lähtuvad. Selle definitsiooni järgi ei saa kuidagi heaks kiita terrorismi usu nimel. Ei Iirimaal, Iisraelis ega Pakistanis.
Seistes ülestõusmispühade eel, on enam kui raske tõdeda, et ülestõusud valitsevad maailma poliitikat. Poleks nagu midagi õpitud. Ning enne kui loomulik vastureaktsioon toimub — relvaga, siis aitaks meeles pidada seda, et pelk inimene, indiviid siin 6 miljardilises rahvamassis pole sugugi nii võimas ega olemuslik kui meedia teda ette kujutab. Usu nimel on palju halba tehtud ja ega seegi pilt niipea muutu. Pühakotta lõhkeaine pildumine kinnitab taas, et mõnele inimesele pole miski püha.
Kui nende kombel tegutseme, siis kaotame peatselt mõistuse ja jõu, mida esivanemad meile on pärandanud. Ühiskondlikult põhjustatud usklikud avaldumisvormid jäägu pühaks — isegi kui ei nõustu maise väljendusega, ei tohi kuidagi elu võtta selle tõttu, et arvatakse teisiti. Usu nimel tuleks head, mitte halba teha ligimestele. Usk on allikas, millest saame sügavalt rüübata, jõudu ja kasvu leida, mitte hävitust nii nagu Islamabadis pühal päeval sündis.
