Juhtkiri: Uus dokumendisuhtlus
Kuigi tänapäeva infomaailmas on võimalik fakte, dokumente saata ühest ilma nurgast teise vaid nupule vajutamisega, pole suhtumine ega kohanemine sammu pidanud. Vohava bürokratismi kritiseerimise asemel oleks targem vihjata sellele, et muutuvas maailmas valitseb siiski nõrgema lüli seadus. Ehk on vahel kasulik tarvitada inimkalendrit, seinal rippuva kontekstis.
Uus aasta on toonud USA valitususelt karmimaid nõudmisi, mida on esitatud neile, kes ei ole USA sõberriikide alamad. Viisavabadus on eurosõna, isegi enne terrorirünnakuid olid jänkid järjekindlad oma õiguses isegi suvaliselt keelata külalisvisiite oma territoriumile.
Inimkalendri järgi oskab laps, kes sündis 11. septembril 2001 juba kõndida, rääkida; peaks oskama isegi potil käia. Bürokraatia aga ei kohane uue maailma korraga nii kiirelt kui vastsündinu.
Tavaline inimene oskab ette valmistada väljamaa reisiks, on ju selleks enamasti aega piisavalt, kui just ei ole vaja võõrsil toimunud ootamatu perekonnatraagikaga arvestada. Inimlikud riigid on viimasega tänaseni arvestanud humanitaarkaalutluste taustal, võimaldades kodanikel, kel näiteks pass aegunud, kohe reisida võõrsile ema-isa matustele.
Terroristid on eemaldanud humanitaarelemendi rahvusvahelisest liikumisest, kuna isegi saapatalla vahele peidetakse lõhkeaineid. Isegi maniküüririistad on keelatud esemed lennukontrollpunktis. See on ehk naeruväärne, aga naeruväärseks ei saa pidada bürokraatide võimetust kohaneda uue, uusi dokumente nõudva ning määrava realiteediga.
Iga turist, huvireisija teab tarkust — ennetamaks reisil ebameeldivaid vahejuhtumeid, viige end kurssi reisidokumentide ja viisade reeglitega ning muu praktilise informatsiooniga. Miks siis ei saa passiametid, immigratsiooniametid sellega toime tulla?
Kanadas on olukord, kus elamisõigusega immigrantidel, kel puudub vastav identiteedikaart (PRC), on aastavahetusest saadik keelatud võõrsilt koju, riiki sisse tulla. Süüdi on siin bürokraatia. Kuulutati küll välja uus seadus, ent ei suudetud kõiki „landed” immigrante informeerida ega rahuldada õigeaegselt PRC kaartide nõudlust.
Nüüd esitab USA Kanadale järgmise nõudmise — riigi passid olgu tõsiste, biomeetriliselt mõõdetavate digitaalfotodega, vältimaks võltspasside tarvitamist. Kanada bürokraadid tunnistavad, et oktoobriks, mis on USA poolt kehtestatud tähtaeg, ei suudeta täita nõudmist. Inimkalendri järgi aga oleks lapsuke, kes veel hetkel mõte, homme eostumisjärgselt teel, siis juba oma häält maailma nõudmiste kakofooniasse uljalt esitamas. Miks siis ei suudeta paika panna kontrollsüsteemi, kindlat arvutibaasi? Mis peaks ka olema loomulikult selline, mil on isikukaitse, privaatsus primaarne? Tehnoloogia selleks on ometi olemas.
Siinjuures tuleb tahes-tahtmata meelde Nõukogude viisarezhiim, propuskite ja paberite kontroll. Tänapäeva USA pole isegi võrreldav sellega.
Ameeriklaste praegune viisarezhiim ning hoiak on terrorismiakte kartvas riigis arusaadav. Kuid seda on raske teostada maailmas, kus mõte on välk, tegu tigu. Haagi konventsiooni järgi, mille üheks eesmärgiks on lihtsustada rahvusvahelist dokumendisuhtlust, pole laiem maailm adekvaatselt suutnud reageerida äsjastele USA sammudele, veel vähem neid heaks kiita või laita. Kas aasta 2004 tähendab tõesti uut rahvusvahelist dokumendisuhtlust või USAle kasvavat insulaarsust, jääb järgmiste kuude otsustada. Eks oktoobris kuuleme, kuidas vastsündinu nutab imikute, bürokraatidega kooris.
Arvamus
TRENDING
