Arvestame ajaloolise tõega. Demokraatia tähendab rohimist. Kitku ja kiru — kui kui ühed naadid, umbrohud läinud, siis kasvavad teised asemele. Mõnele jääb küür rohimisest, kummardamisest ikka selga, teised ajavad ennast sirgu. Niisugust asja nagu täielikku vabadust ei saa olla, siis valitseks anarhia, kaos. On ikka vaja reegleid, põhimõtteid, mis enamuse vabadusi kaitsevad vähemuse äärmuslikkuse eest.
USAs ollakse sirgeseljalised, reeglite ja põhimõtete kaitsjad. Neile ei taheta seda andeks anda. Alati ei saa nõustuda sammudega, tihti on õigustatult kritiseeritud erinevaid presidente. Praegu suhtutakse eriti halastavalt George W. Bushi loodud koalitsiooni, riigi välispoliitikasse.
Fanaatikud, kelle kultuur, kasvatus ei tunnista teisitiuskujate, mõtlejate elu pühadust, selle väärtust, on nõus oma elu andma, selleks, et USAle vaielda vastu, tappes omakorda sadu ja tuhandeid süütuid. Unustatakse täna, et kui terroristid WTC hävitasid, sai seal surma kodanikke 90 eri riigist. Miks need riigid, tervikuna, ei toeta USA koalitsiooni?
USA riigisekretäri kantsler Marc Grossman pidas möödunud reedel kõne Andrews Air Force Base’is, kus kirjeldas USA selle sajandi välispoliitika põhimõtteid. Need on diplomaatia, alliansid, koalitsioonid ja globaliseerumine. Grossman rõhutas, kuidas USA on integreerunud rohkem kui kunagi varem riigi ajaloos rahvusvahelistesse süsteemidesse.
Sellega vastates kriitikale, mida esitas omakorda intervjuus
www.cfr.org’ile paar päeva varem Zbigniew Brzezinski, kes nurises, et USAl puudub rahvusvaheline usutavus. Endine Carteri nõunik leiab, et tuleb taanduda kahepoolsele koosmeelele („bipartisan consensus”) nagu oli külma sõja ajal. Meie versus nemad.
Vaatleks olukorda New York Times’i maineka kolumnisti William Safire’i perspektiivist.
Safire kirjutas möödunud nädalal, kuidas vaadatakse kõikjal kõõrdi igale USA otsusele. Taustaks näiteks protestid hiljutise Blairi ja Bushi tippkohtumise vastu. Iraaki loodetava uue, vabama korra loomise sõjakäik on toonud ootamatuid tagajärgi, mida tuleb nüüd lahendada.
Safire vihjab Londonile kui vasakpoolsete pesale — isolatsioonis olevate „amalgaamile“. Ta küsib sealjuuures, kas britid tunnistavad sidemeid, mis võimaldasid tänast sõnavabadust. Meenutades, kuidas koostöös on varemgi türanne kukutatud.
Bush peab tuleval aastal astuma valimisheitlusesse. Üheks võimalikuks vastaseks on kindral Wesley Clark, kes hiljutises intervjuus CNNiga pakkus Iraagi olukorra lõpptulemuseks täielikku kohalikku kaost. Safire leidis otsekoheses lauses, mida kaunis raske tõlkida, et Clark ning analüütikud, kes kardavad võitmatut sõda olid ja on „in egregious error” ehk lootusetult eksinud.
USAs, kus tullakse alatasa teistele appi, sealjuures kriitika sajus, pälvides mittevabade rahvaste kriitikat, osatakse ette aimata sellist hävitavat hinnangut. Sellele tullakse vastu avalikult, seda rõhutatakse vabas ajakirjanduses. Eriarvamusi, nagu Clark või Brzezinski avaldasid, tuleb kuulata — selleks on vabadus välja võideldud.
Ent Safire siiski küsib, millal eksisammud, mis on inimlikud, arvestades vastasega, andeks antakse. Vigu on olnud. Jätaks tema hinnangu siin lõpulauseks. „Mistakes will be made in winning this war. But advancing freedom is never a mistake.” Vigu tehakse veel seda sõda võites. Kuid vabaduse eest võitlemine pole eales viga.
