Muidugi ei mõtle me kogu aeg surmale; oleme ju elu- ja teotahtelistena loodud. Vanusele vaatamata seame ikka plaane, vaatame tulevikku ja püüame olla positiivsed — isegi siis, kui haigused meid kimbutavad ja sõbrad lahkuvad igavikku. Enamus meist on seljataha jätnud viljakad, sisukad ja väärikalt elatud aastad, mis on pakkunud rõõmu ja toonud rahuldust.
Ülalöeldu taustal mõjus groteskselt hiljutine surmateade Ottawast — 78-aastane Marcel Tremblay teatas pressile, et on otsustanud oma elu lõpetada ja viis ka lubatu täide. Oma perekonna pani ta selle sammuga väga ebamugavasse olukorda; mõned raadiojaamad ja ajalehed leidsid, et kohalviibimisega ja passiivse jälgimisega aitasid nad kaasa Tremblay enesetapule. Mees ise ütles, et ta soovib surra väärikalt, tõmmates lihtsalt endale plastikkoti pähe. Midagi väärikat selles teos küll polnud, pigem kujunes sellest tsirkusetükk, mille üle meedias kõvasti vaieldi ja isegi naljatati.
Arstid kinnitavad, et nad saavad surija kõige suuremaidki valusid vaigistada ja ebamugavusi kergendada. Kas hr. Tremblay polnud sellest kuulnud või keeldus ta teadlikult niisugusest võimalusest? Poleemika jätkus pressis mitmeid päevi, et siis vaibuda ja anda maad uutele ja põletavamatele probleemidele.
Teema pole iseenesest muidugi uus, eutanaasia on tuntud mõiste, mõnel pool isegi legaalne ja näib paljudele ahvatleva väljapääsuna lootusetust või piinarikkast olukorrast.
Arvatakse, et Alzheimeri tõve või vanadusnõtruse all kannatajate elul pole enam mingit väärtust, mistõttu nad võiksid elust n-ö. „väärikalt“ lahkuda. Aga kui te nende inimestega püüate kontakti saada, avastate, et nad elavad lihtsalt oma suletud maailmas, millega nad ise väga rahul on ja kuhu lubavad teilgi vahel piiluda. Ehkki nad pole enam kontaktivõimelised ja on kaotanud nii palju oma intellektuaalsusest, on kõige olulisem — isiksuse tuum — ometi alles. Kas oleme äkki jõudnud kõlbelise kriisini, olles valmis eutanaasiat kui kergema vastupanu teed aktsepteerima? Kui me oma eetilisi põhimõtteid ei oska ega taha enam hoida, siis muutub kogu elu mõttetuks. Hoolimatus kõige kallima, nimelt elu vastu, viib ühiskonna mandumise või isegi hukuni. Seda ei tohiks keegi õigustada ega kaitsta.
Siin on ka suur ja vastutusrikas roll meedial. Moraali, ja miks mitte ka väärika elu ja surma kaitseks, on vaja välja astuda.
Me jääme elu lõpuni oma tegudega vastutama kogu ühiskonna ees. Seda vastutust ei tohiks keegi kergelt võtta.