Läinud nädalal hämmastas nii Eesti poliitikuid, avalikkust kui ka väliseestlasi uudis, milles teatati, et 93-aastane natsikütt Simon Wiesenthal nõuab Eesti, Läti ja Ukraina rahvusvahelist boikoteerimist seoses nende riikide katsetega rehabiliteerida endisi SS-lasi. Muide — Waffen SS-i, kuhu eestlastest SS-lased kuulusid, pole kunagi kuulutatud kuritegelikuks organisatsiooniks. Wiesenthali agressiivne üleskutse avaldati intervjuus vene nädalalehele Argumentõ i Faktõ 30. aprillil. Tundus kohe kummalisena, et Wiesenthalil polnud peaaegu mitte midagi ette heita Moskvale, kus antisemitism on viimasel ajal pead tõstnud. Ehkki ta mainis endiste natside peamise pelgupaigana Ladina Ameerikat, ei teinud ta intervjuus ka ühtki ettepanekut boikotiks sealsete riikide vastu.

2. mail lükkas Wiesenthali keskus kogu selle info kategooriliselt ümber, öeldes, et Simon Wiesenthal pole nimetatud väljaandele mingit intervjuud andnudki. Ajaleht Postimees üritas tõe jaluleseadmise eesmärgil vene väljaandega kontakti saada — kahjuks tagajärjetult. Seega võiks ju kogu loole punkti panna, ilmunu tituleerida valeuudiseks ja see lihtsalt unustada. Ometi ei saa muuta olematuks fakti, et Argumentõ i Faktõ sellise intervjuu avaldas ja et see sealt uudisena edasi liikus mitte ainult balti, vaid ka rahvusvahelisse pressi, kus iga huviline võis sellega tutvuda. Kui paljud lugejad said hiljem teada, et tegu oli valeinformatsiooniga? Kelle huvides selline kompromiteeriv valeinfo (eeldades, et Wiesenthal räägib tõtt) lendu lasti ja kes oli selle fabritseerija?

Asi tundub seda imelikumana, et samal päeval, 2. mail avaldas Vene internetiportaal strana.ru kellegi Nikolai Uljanovi sulest üsna pika kirjutise, milles öeldakse, et Eestis ja Lätis on võimul prantsuse paremäärmuslase Jean Marie Le Peni taolised profashistliku ideoloogia esindajad. Uljanov süüdistab Eestit ja Lätit venelaste identiteedi hävitamises ning endiste SS-laste austamises. Sisuline paralleel Argumentõ i Faktõ usutlusega on ilmselge... On see lihtsalt kius või püüavad venelased natsiteema abil Eesti ja Läti mainet maailma silmis kahjustada?

II maailmasõda kõigi oma õudustega on vajumas aegade hämarusse ning hakkab ajaloolistel põhjustel selgelt kaotama aktuaalsust. Juudi rahva kannatused ja ohvrid olid kohutavad. Keegi ei püüa neid vähendada ega olematuks teha.

Kuid nõukogude okupatsiooni all kannatanute jaoks on asjal veel teine külg. Stephane Courtois’ ja tema kaasautorite monumentaalteos „Kommunismi must raamat”, millest meie leheski on mitmel korral juttu olnud, pakub kommunistliku terrori ohvrite üldarvuks 100 miljonit. Me ei saa kunagi unustada, et nende hulgas on ka eestlased ja et genotsiidis süüdiolevaid isikuid pole ikka veel rahvusvahelise kohtu ette toodud.

Eesti Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar ütles, et eestlased on ajaloo traagikat ehk kahel vaenupoolel sõdimist küllaltki rahulikult võtnud ning avaldas lootust, et kaine mõistus ja põhjamaine vaoshoitus edasi kestaksid.

Just need kaks omadust aitavad meie rahval säilitada väärikust ja sirgeseljalisust — ka kiusu ja laimu korral, ükskõik millisest ilmakaarest need siis tuleksid.

Märkmed: