19. saj. sotsioloog Vilfredo Pareto rõhutas, et meie ebatäiuslikus ja keerulises maailmas võib tõhusat edu saavutada vahel üsna tühiste jõupingutustega, loobudes ebaolulisest mingi eesmärgi nimel. Pareto tõestas seda isikliku eeskuju najal: ta ei hoolinud kunagi oma mainekast päritolust ega kõrgest itaalia tiitlist ning suunas kogu oma väljapaistva intellekti teaduse teenistusse. Teadlased räägivad siiani Pareto 20/80 printsiibist, mille kohaselt 20% meie tööst annab 80% tulemusi. 80% heategevuslikest annetustest laekuvat vaid 20%-lt inimestest; 20% raamatuid sisaldavat 80% kogu maailma tarkusest ja humoorikama poole pealt — 20% peokülalistest söövat ära 80% laualepandud toidust.

Kui aga sellesse teooriasse tõsisemalt suhtuda, siis eeldab 20/80 printsiibi toimimine eeskätt head organiseeritust, sest mitte alati ei olene tulemused sellest, kui vägevalt ja palju me töötame. Teisisõnu — peame oma energia ja pingutused suunama õigel ajal õigesse kohta ehk prioriteedid targalt järjestama.

Räägitakse mehest, kellele öeldi, et rikkuse saavutamiseks tuleb kõvasti ja raskelt töötada. Härra võttis asja sõna-sõnalt. Et ainus raske töö, mida ta teadis, oli kraavikaevamine, asuski ta otsemaid selle juurde. Tulemuseks oli meeletu seljavalu, mis aheldas ta terveks nädalaks voodisse. 20-dollarine tasu pika päevatöö ja rakkus pihude eest tundus lausa pilkena. Täielik läbikukkumine! Suures õhinas saada kiiresti rikkaks unustas ta nähtavasti oma viletsad füüsilised eeldused ja ka selle, et ta oli suurepärane, kuid oma talendi unarusse jätnud kontsertpianist. Ometi võinuks ta just sellega teenida nii raha kui kuulsust.

Teame, et sageli röövivad tühised asjad (mis omavadki ehk vaid 20%-list tähtsust) suure osa — võibolla tõesti isegi 80% — meie ajast ja energiast.

„Kui võiksite alustada oma elu uuesti, mida teeksite teisiti?“ päriti üle 95-aastaste seas läbi viidud küsitluses. Vastuste hulgas domineerisid kolm: ma kaalutleksin rohkem; ma riskiksin rohkem ja teeksin rohkem selliseid asju, mis jäävad alles ka siis, kui olen siit ilmast lahkunud.

Tänane noor perekond peab nii palju jõudma. Nende ees seisab möödapääsmatute kohustuste laviin, millega ei tulda toime ka parima tahtmise ja organiseerituse korral. Tekib rahuldamatuse tunne, mis halvab vanemaid ja kahjuks kaudselt ka lapsi. Ajapikku kujunevad sellest välja perekondlikud kriisid ja käegalöömine. Oleme ju nii hõivatud, et meil pole aegagi mõelda elu tõelistele väärtustele. Ühiskond rõhutab aga järelejätmatult, et üksnes toimekus tagab edu, jõukuse ja efektiivsuse. Ometi muutub see kõik tühiseks purunenud perekonna varemetel või sassiläinud vahekordade taustal.

Nii väärivad austust ja imetlust kodud, kus ilusate suhete ja perekondlike kontaktide säilimise nimel ollakse valmis loobuma materiaalsest küllusest. See toob meelde loo kolmest apelsinist, mida keegi Titanicult põgenenud proua eelistas kaasa võtta hinnaliste ehete asemel. Need apelsinid omandasid paadis tohutu väärtuse ja kaalusid üles kogu maailma rikkuse, sest nende abil päästis see proua oma ja kaaslaste elu.

Sellele tasub ehk mõelda lõikusekuus, enne tegevusrikka mihklikuu saabumist.

Märkmed: