11. novembril 1918 alistus Saksamaa I maailmasõja kaotajana lääneliitlastele. 13. novembril tühistas Nõukogude Venemaa valitsus Saksa keisririigiga sõlmitud Brest-Litovski rahulepingu. Eesti oli selleks ajaks loonud juba sõbralikud suhted mitme riigiga, mitte aga Venemaaga. Võimaliku sõjaohu kohta saabus ida poolt üha ärevamaid teateid.
27. novembril 1918 arutas Eesti Ajutine Valitsus eesotsas Konstantin Pätsiga sõjaküsimust. Kohalviibinute sõnul löönud Päts rusika mürtsuga lauale, öeldes: „Kommunistidega mitte mingisugust kompromissi, mitte mingisuguseid läbirääkimisi! Vägivallakandjatele relvadega vastu! Vaba Eesti rahva ja püha kodumaa kaitseks kõik mehed välja!“ Sellega oli Vabadussõtta minek otsustatud.
28. novembri hommikul tungis Punaarmee kahe diviisi jõududega üle Eesti piiri ning alustas Narva kandis pealetungi. 29. novembril kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon. Eesti Vabariik polnud tollal veel aastanegi; rahvaväe organiseerimine oli just alanud. Rindele suudeti saata alla 2000 mehe – Eesti 4. polgu võitlejad ja kaitseliitlased, kes olid peatselt sunnitud taanduma. See on Eestile võidukalt lõppenud Vabadussõja tuntud eellugu ja sissejuhatav akord.
Küsitakse, miks üldse lüüasaamisega alanud Vabadussõja algust igal aastal meenutada ja nii tähtsaks pidada. Aga sellepärast, et Eesti ei heitunud esimesest kaotusest, vaid tegi sellest oma järeldused. Peatselt astuski bolshevike vastu 85-tuhandeline enesekindel ja patriootiliselt meelestatud Eesti Vabariigi sõjavägi. Sõda lõppes eestlaste võiduga ja Tartu rahulepingu allkirjastamisega 2. veebruaril 1920. Teame hästi, kuidas Nõukogude Venemaa selle lepinguga võetud kohustuste täitmisesse on suhtunud.
Vabadussõja võidu hind oli väga kõrge. Lahingutes langes, haavadesse või haigustesse suri 6127 Eesti kaitseväelast. Need ohvrid polnud aga asjatud, sest tänu nendele sündis Eesti Vabariik.
Kaotusest kibestunud Nõukogude Venemaa haudus juba uut Eesti vallutamise plaani. 1. detsembril 1924 üritas ta vägivaldse riigipöörde abil Eesti iseseisvust taas lämmatada. Siingi tõestasid eestlased oma üleolekut, detsembrimäss suruti maha praktiliselt samal päeval. Küll aga saatis venelasi edu järjekordsel katsel, II maailmasõja eelõhtul.
Ehkki enam pole elus ühtki Vabadussõjas osalenut, ei ole see sõda mingi hall lehekülg aegade raamatus. Vastupidi – see on meie ajalooraamatu eredaim lehekülg.
Eesti suurtükiväeohvitser Georg Leets on kirjeldanud Narva lahingu ühte episoodi nii: „Vääramatu usk oma võimetesse ja vastasest üleoleku tunne on omadused, mis arvuliselt nõrgemale kergendavad võitu arvuliselt tugevama üle.“ Et meil pole ilmselt iialgi lootust saada suureks arvult, peame hoolitsema selle eest, et püsiksime suured vaimult ja usuksime oma võimetesse.
Juhtkiri: Vabadussõja ere lehekülg Eesti ajaloos
Arvamus
TRENDING
