Pole vist lapsevanemat, kes täitsa murevabalt suudab esimesel koolipäeval lapse käest lahti lasta. On ju teada, et uue miljöö, kohustustega tuleb kohaneda, koolitus on oluline samm inimlapse arengu teekonnal ühiskonna produktiivseks ja kohusetruuks liikmeks saamisel.

Lapsed võivad juba noorest east olla kohanemisega kimpus, seda nii passiivselt kui agressiivselt. Tuleb siiski loota, et õpetajad, koolikord hoiaks suuremast vägivallast.

Ent paraku pole asjad enam nii. Pole enam uudiseks teismeliste plahvatuslikud reaktsioonid — isegi relvaga — koolikaaslaste või õpetajate päris, või ettekujutatud, kimbutamiste vastu. Ning see ei toimu enam vaid Columbine’ides, Taber’ites, vaid ka Euroopas — mullu kõmmutas Saksamaal teismeline õpilane oma koolikaaslasi, õpetajaid maha.

Vägivaldselt saab käituda ka relvata. Õelalt sõnadega klassikaaslasi terroriseerida, tihti jätab see eluaegseid psühholoogilisi arme. Ilmneb, et selline kiusamine algab varem ja varem pihta — kurjus ning vägivald ei tunne vanust.

Kas siin on ainult süüdi telemaailm, kus lastele mõeldud multikad on tihti vägivaldsed; ajalehed, mis toovad ära esilehel tihti vaid katastroofe, kurjust jutus ning pildis? Või „areneb” laps kiiremini?

Eestis on hiljuti tähelepanu paelunud 14-aastase koolitüdruku kirjeldus vägivallast, mida klassikaaslased tarvitasid temal kallal. Juhtumit kirjeldas neiu Itaalia ajakirjas, mida tõlgitakse nelja keelde ja levitatakse enam kui 50 riigis. Postimees (16. ja 24. sept.) teavitas kodumaa lugejaid tüdruku kurvast loost, sel nädalal isegi intervjuuga. Vägivald olevat juba esimeses klassis alanud, tüdruku ema vihjab sellele, et tagakiusatu kannab prille, on pisut kühmus kehahoiakuga ja tagasihoidliku iseloomuga.

Haridusminister Toivo Maimets ei pea selle loo rahvusvahelisse pressi jõudmist sugugi juhuseks. Maimets väidab, et uuringute põhjal on peaaegu pooled Eesti õpilastest koolivägivalda kogenud.

Sellega võitlemiseks on kooskõlastusringil seaduseelnõu, mis lubaks moodustada eriklasse käitumisraskustega lastele — väidetavalt need, kes on enim vägivalla taga — alates neljandast klassist. Mida aga teha esimeses klassis — kus algas 14-aastase tagakiusamine?

Lugu pole sugugi parem mõnes Kanada algkoolis. Torontos on noorel kooliaastal juba olnud algkoolides juhtumeid, kus õpilased saadavad e-postiga mõnitavaid sõimukirju. Neid tembeldatakse “hate-mailiks” — ja juba algkoolis peavad koolijuhatajad ähvardama politseiga! Seadus juba selline. Koolirahade koondamisega polevat võimalik nn hälvikuid, erinõuetega lapsi, kel kohanemisraskused, eraldi koolitada.

Eesti eelnõu määraks põhikoolide klasside maksimaalseks õpilaste arvuks 24. Suure klassiga on õpsil raskem toime tulla. Sama seadus kuluks Ontarios ära. Eestis on koostamisel reeglistik, mis annaks direktoritele, õpetajatele kindlad juhised, kuidas käsitleda vägivallajuhtumeid.

Nende positiivsete sammude taga aga peitub kurb tõik — koolid pole enam turvalised kohad, seal õpitakse juba noorest peast vägivalda tarvitama, kui ühiskond ei suuda seda mõistlikult ohjeldada.

Märkmed: