Viimasel ajal on palju räägitud keskkonnasõbralikest biokütustest, eriti etanoolist, mis aitaks läänemaailmal vabaneda sõltuvusest Lähis-Idast tarnitavast naftast. USA dollari nõrgenemine ja toornafta hinna kerkimine maailmaturul on muutnud kallimaks transpordi ja maaharimise. Oleme ise märganud, et käsikäes õli hinna tõusuga muutub kõik aina kallimaks.
Samas on nafta nn taastumatu kütus, mis tähendab, et see saab kunagi otsa. Mitte aga põllukultuurid, mida külvatakse-lõigatakse igal aastal. Võrreldes nafta puurimise ja töötlemisega saastab biokütuste tootmine tunduvalt vähem keskkonda. Nii et biokütustel on mitmeid plusse.
Ometi pole siingi head ilma halvata. Tervitatav idee – toota loodussõbralikke biokütuseid – ähvardab kaasa tuua näljahäda ja võib koguni kõigutada vaeste riikide stabiilsust. Küsimus on nimelt selles, et teravilja (eriti maisi) nõudlus on hüppeliselt kasvanud, sest biokütuste tootmiseks vajatakse seda tohututes kogustes. Ajakirja Economist andmetel on bioetanooli valmistamiseks kasutatav maisi kogus USA-s 7 aastaga kolmekordistunud, mistõttu põldudel on vähem ruumi näiteks nisu kasvatamiseks. Ja jahugi hind kerkib ühtevalu.
Hinnatõus ei võimalda abiorganisatsioonidel omakorda enam piisavalt toiduga varustada vaeste riikide elanikke. Maailma Terviseorganisatsioon lööb häirekella, väites, et lapsed surevad nälga või haigestuvad ravimatutesse tõbedesse alatoitumise tõttu.
Hiljuti on arengumaades esinenud vägivallajuhtumeid võitluses maisi- ja jahukottide pärast. Esimesi paanika märke on ka USA-s, kus ostetakse massiliselt riisi kokku, nii et mõnedes Wal-Mart’i ärides müüakse seda juba piiratud kogustes.
Eksperdid räägivad nüüd biokütuste tootmise negatiivsest mõjust, ennustades massilisi konflikte, isegi kodusõdasid.
Nad juhivad ka tähelepanu asjaolule, et mitmete arengumaade elanikud on sunnitud kodupaikadest lahkuma, et teha ruumi uutele põldudele. Vajatakse ju üha rohkem toorainet. Samas kinnitab USA maisitootjate ühendus, et nemad suudavad isegi rohkem kasvatada, kui turg nõuab. Kas pole siis hämmastav, et üha paisuva tootmise taustal hinnad muudkui tõusevad ja näljahäda kasvab?!
ÜRO allorganisatsiooni World Food Programm direktor Josette Sheeran kasutas möödunud nädalal ühes oma kõnes praeguse olukorra iseloomustamiseks väljendit the silent tsunami.
Näib, et vaikselt üle maailma rulluv hiidlaine kogub järjest rohkem jõudu ja kõrgust. Nagu tõeline tsunami, ei tunnista ta mingeid piire ega takistusi oma teel. Kas keegi suudaks seda peatada?
Teadlased arvavad, et tulevikus võiks suure osa biokütuste toorainest anda selliste kultuuride aretamine ja kasvatamine, mis ei konkureeriks toiduaineid tootva põllumajandusega ning mille kasvutsükkel oleks suhteliselt lühike. Mõistagi kulub selle alternatiivi juurutamisele palju aega ja raha.
Aga alustada tuleks kohe – enne kui on lootusetult hilja.
Juhtkiri: Vaikne tsunami (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Arvamus
TRENDING
