Üldistamine pole mitte ainult intellektuaalse lodevuse tunnusmärk, aga ka mõtlemise, mõistuse olemasolu eiramine. Ei saa ju ometi arvata, et kõik inimesed jagavad ühtset seisukohta. Õnneks on demokraatlikus maailmavaates olemas arusaamine, et sõna- ja kirjavabadus on oluline osa tervest ühiskonnast. Sellise tervise saavutamiseks on keskne roll informatsiooni sõltumatul levikul, mida tagab eelkõige mõtlev, analüüsiv ning kõige olulisemalt, erapooletu ajakirjandus.

Paraku, nagu ideaalidega ikka, pole veel inimkond suutnud sellist süsteemi luua, mis oleks kriitikavaba, õilsuse oreooli rambivalguses paistmas alati puhtam kui puhas. See kehtib eriti oluliselt demokraatia kohta, mida kritiseerides aga torkavad kõikvõimalikud meedia manipulatsioonid meie moodsal infoajastul eriti silma. Siiski, et tembeldada ühe riigi ajakirjandust valedevabrikuks, valikuliselt väljaandeid, meediaettevõtteid „valitsusajakirjanduseks“ nimetada, kuulub populismi tuntumate nõksude hulka.

Oli ju kurikuulus propagandaminister Göbbels see, kes toonitas vale kordamise eelist – kui valetad julgelt ja korduvalt, hakkavad inimesed lõpuks seda ka uskuma. Göbbels lisas, et [totalitaar] riigi huvides on iga hinna eest teisitimõtlemist represseerida, kuna tõe valgus on vale surmavaenlane.

Tallinna linnavalitsuse 30. detsembri pressikonverentsil astus Edgar Savisaar omapärase sammu, kuulutades 2010. aasta ajakirjanike kaitse aastaks, väljendades muret eesti meedia olukorra pärast. Aasta viimaste päevade uudiste kajastamine „valitsusmeedias“ näitavat Savisaarele, et tõde ei loe ja valed töötavad. Ja kõiges on süüdi raha, sest ajakirjandus väidab, et Tallinna linn rikkuvat ülemäärase laenamisega mingeid seadusi, kui Savisaare sõnul olevat tegemist vaid vanade laenude „refinantseerimises“, mis olevat teadagi täiesti seaduslik.

Savisaar üldistas olukorda meedias hoiatusega, et need ajakirjanikud, kes arvavad, et „valetamine aitab nende töökohta säilitada“, peaksid meeles pidama, et „valedevabrikutel kaovad jalad alt niikuinii“. (Samas aga tunnistades oma meediakontserni Raepressi sõnul, et Tallinnal on astuda mõnigaid samme, et tagada objektiivse informatsiooni jõudmist linnarahvani.)

Kas tõesti on meedia Eestis kujunenud pelgalt valitsuspropagandaks, nii nagu Savisaar seda kujutab? Võib aga küll arvata, et sel aastal tööd alustav Tallinna Televisioon, Savisaare „sõltumatu alternatiiv valitsusmeediale“, kajastab kahtlemata pealinna uudiseid läbi prisma, mis pole erapooletu. (Meenutame oktoobris toimunud linnavalimisi, mille eel keskpartei hoiatas vene päritolu linlasi reklaamiga Lasnamäel, et Reformi/IRL kandidaatidele mitte hääletada lööklausega „No pasaran“, Hispaania kodusõjas levinud punaste käsuga: peatage fashistid.)

Kui langeda Savisaare tasemele, siis tuleks ajakirjaniku kaitse aasta väljakuulutamise asemel hoopis küsida: kelle valedevabrik jääb 2010. aastal valitsema?

Märkmed: