Seoses vabariigi aastapäevaga mõtiskleme kõik rohkem riigiga seonduva üle ja eks ka kohustuste ja õiguste üle, mida riigikodanikuks olemine kaasa toob, elagu me ükskõik millises riigis.

Oma õiguste eest väljaastumine on mõnele rohkem, teisele vähem südameasjaks. Kui kellelegi on omast arust liiga tehtud, siis leidub nii neid, kes valjuhäälselt oma õigusi kuulutama või kohtute uksi kulutama hakkavad, kui ka teisi, kes püüavad viga leida hoopis iseeneses ning ise vastutada. Inimesi on erinevaid, samuti on erinevad viisid, kuidas mingil hetkel käitutakse — sageli võib see kõrvalseisjale üsna arusaamatu tunduda, aga inimese enese jaoks ainuõige lahendus.

Sel nädalal köitsid Kanada ajakirjanduse tähelepanu kohtuniku poolt kohtusse minekuks rohelise tee saanud juhtumid, mille kohaselt võivad kaks isikut Quebec'is alustada kumbki hagi suurte tubakafirmade vastu. Mees, kes on kaotanud osa kopsust pikaajalise suitsetamise tagajärjel tekkinud vähktõve tõttu ja naine, kelle sõltuvus nikotiinist on niivõrd pikaajaline, et ta pole suutnud sellest vaatamata pingutustele loobuda. Kuna tegemist on ühishagidega (class-action lawsuit), võivad nendega ühineda ka teised, kel samalaadne mure ehk kes on kannatanud pikaajaliselt tubaka raskete mõjude all.

Põhimõtteliselt on ju vabal maal igal inimesel õigus oma õiguste eest seista selleks kasvõi kohtuni minnes. Kuigi antud asja lahendamiseks arvatakse kuluvat aastaid, on seda alustanud inimestele ilmselt kahjutasu kõrval tähtis ka õigluse saavutamine, mis mõnede teiste arvates kindlasti kohtuskäimist ei vääri. Nii mõnigi elupõline suitsetaja tunnistab hoopis, et kui ta poleks suitsetanud, oleks tervisehädad kindlasti tulemata jäänud — aga see, kes tema sigareti süütas, oli ju ikkagi tema ise, mitte tubakafirmad.

Täiskasvanud inimene teebki oma valikud enamasti ise. Valikute hulka kuuluvad suitsetamine või mittesuitsetamine, tervislik või ebatervislik toitumine ja kuhjaga detaile, mis kokkuvõttes meie kõigi elustiili mõjutavad. See, et suitsetamine või näiteks liigse rasva söömine on kahjulik tervisele, teame kõik, ometi ei võta kõik tervislikkuse osas nõuandeid kuulda. Või kui võtavadki, siis väidetavalt ei suuda sõltuvust tekitanud harjumusest omal jõul võitu saada ja nii võibolla lükataksegi vastutusekoorem kellegi teise kaela. On ju ka olnud juhuseid, kus soovitakse alustada kohtuteed kiirtoiduettevõttega, kelle toodangut süües tõusis kehakaal ebatervisliku tasemeni. Tõsine mure küll, kuid mille suhtes kohut käima hakata vist enamus inimesi küll kunagi ei plaanitse, pigem reguleeritakse omaenese harjumusi. Tahtejõu küsimus, mille puudumises on kergem kedagi teist süüdistada kui vaid iseennast?

Mingil hetkel on vast paljud tundnud, et vastutust tahaks kellegagi jagada. Vastutust eelkõige iseenda ees. Sest sageli võib tunduda, et vastutusekoorem kasvab üle pea ja lihtsam oleks sellest endal mõneks ajaks loobuda, veeretades süü kellegi teise kaela. Valesid valikuid tegema ahvatlevad reklaamid — need on süüdi, võib tunduda, et mõni asi läks just nimelt nii ja mitte teisiti... Aga ehk on siiski ka endal selles mingi roll?

Märkmed: