Esmaspäevased Kanada föderaalvalimised lõppesid Liberaalide Partei ja selle juhi, Kanada peaministri Paul Martini võiduga, kes saavutasid parlamendis 135 kohta ja neljanda järjestikuse mandaadi, ent vähemusvalitsuse. Tulemus on küllaltki erinev 2000.a. föderaalvalimistest, kus alates 1993. aastast võimul olnud Jean Chretieni juhitud liberaalid saavutasid kergelt 176 kohta ja tugeva enamusvalitsuse.
Kanada ajaloos on vähemusvalitsusi esinenud mitmel korral ja need on vastu pidanud mõnest kuust kuni mitme aastani; viimati oli vähemusvalitsus aastal 1979 Joe Clark'i juhitud Konservatiivide Parteil, mis kestis pool aastat. Nüüd arvavad analüütikud, et edukaks riigijuhtimiseks vajaksid liberaalid kooperatsiooni mõnega oma oponentidest, kelleks on arvatavalt Jack Laytoni juhitud Uusdemokraatlik Partei, kes saavutas parlamendikohti 19, olles seeläbi tugevamal positsioonil kui kunagi varem.
Stephen Harperi juhitud Konservatiivide Partei saavutas 99 parlamendikohta, kuigi valimiseelsed arvamusküsitlused ennustasid konservatiivide ja liberaalide vahel üsna tasavägist võitlust ja mingil hetkel olid konservatiivid koguni ees, olles lootnud samuti saavutada vähemusvalitsust. Konservatiivid, kelle toetus on olnud traditsiooniliselt suur Lääne-Kanadas, võitsid seal seekord juurde varasemast rohkem kohti, ent kaotasid jällegi liberaalidele mitmeid kohti Atlandi äärsetes provintsides. Ning Ontario, mis on olnud kampaania käigus n-ö suurimaks võitlusväljaks, andis oma hääled samuti suures osas liberaalidele, küllap osaliselt ka seetõttu, et liberaalid hoiatasid Harperi võimaliku peidetud agenda eest sotsiaalprogrammides, samuti toodi negatiivses valguses välja tema vaateid abordiküsimustele, samasooliste abieludele jmt. Oma koha kaotasid Ontariost tuntud konservatiividest kandidaadid Tony Clement ja David Johnson; kuid võidukas oli võrdlemisi uustulnuk poliitikas Belinda Stronach, end. Magna International'i CEO, kes kandideeris selle aasta algupoolel ka konservatiivide juhi kohale. Oma Newmarket-Aurora valimisringkonnas tegi ta võidu saavutamiseks kõva tööd kuni kampaania viimaste tundideni, suheldes pidevalt inimestega ning pühendudes täielikult eesmärgile.
Toronto piirkonnas tegid aga liberaalid üldiselt n-ö puhta töö, purustades lootused läbimurdeks nii konservatiivide kui uusdemokraatide jaoks. Kohta ei saanud NDP kandidaat ja Jack Laytoni abikaasa Olivia Chow, end. linnanõunik; Jack Layton aga saavutas Toronto-Danforth'i valimisringkonnas võidu oma liberaalist kandidaadi Dennis Mills'i üle.
Quebec'i provintsis oli aga võidukas Bloc Quebecois, võites 75-st ringkonnast 54-s.
Seekordset valimiskampaaniat ilmestasid üksteist ründavad reklaamid, teiste vigade väljatoomised ja võimaliku stsenaariumi ennustamine, mida toob kaasa ühe või teise partei valimine riiki juhtima. Kahtlemata on meedial suur roll inimeste arvamuste kujundamisel. Nii oli liberaalide parlamendikohtade kaotuses kindlasti oma osa hiljutisel sponsorlusskandaalil, mida vastasparteid meelsasti välja tõid; arvatavalt mängis rolli ka Ontario provintsi liberaalide valitsuse maikuus esitatud eelarve, mis tutvustas paljude jaoks äärmiselt ebapopulaarset tervishoiumaksude kehtestamist provintsi elanike jaoks ja seeläbi valimislubaduste murdmist mitte tõsta makse.
Nagu Paul Martin esmaspäeval oma võidukõnes ütles, on kanadalased valimistega saatnud liberaalidele kahte sorti sõnumeid — partei on küll kaotanud hääli ja häid parlamendiliikmeid, aga samas ootab rahvas neilt enamat ja nii partei kui valitsusena tuleb teha paremini, mida ta ka kindlasti lubas.
JUHTKIRI: Valimised seljataga — üllatused, võidud ja kaotused
Arvamus
TRENDING
