Stephen Lautens ironiseerib 27. septembri Calgary Sun’is ilmunud arvamusloos, et Kanadas on valimised ilmselt tõesti tulemas, sest tema piirkonna saadikukandidaat ilmus enam kui kahe aasta järel taas ta ukse taha.

Lautensil on õigus, Kanada föderaalvalimisteni on jäänud alla kahe nädala ja meie lõunanaabritel, ameeriklastel, presidendivalimisteni vaid viis nädalat. Mõlema riigi hääleõiguslik kodanikkond seisab keeruliste otsuste ees.

Selle lehe trükkimineku ajal toimus parteijuhtide valimisdebatt Kanadas ja asepresidendi kandidaatide televäitlus Ühendriikides. Nendest siis edaspidi.

Inimeste meeli köidab praegu hoopis muu – finantskriis, kõik sellega seonduv ja sellest tulenev. Rahaturu melu matab täna poliitikute hääle. Paljud valijad on pettunud, närvilised ja küünilised kampaania käigus kõlavate, reaalsustaju selgelt ületavate lubaduste suhtes.

Eriti õõnsalt kõlab liberaalide juhi Stéphane Dioni idee saavutada uue süsihappegaasi maksu kehtestamisega kliima olukorra paranemine. Tema arvukaid, muid heldeid lubadusi peavad eksperdid lausa katastroofilisteks. Võimalik, et mõni teine liberaalide juhtfiguur (nt. Bob Rae või Michael Ignatieff) suudaks ehk muuta siinset valimiseelset poliitilist maastikku.

Vaatlejad (Joe Warmington jt) küsivad, miks Kanada peaminister Stephen Harper üldse 14. oktoobriks valimised välja kuulutas, kui algusest peale on olnud selge, et enamusvalitsust tal moodustada ei õnnestu.

Viimaste küsitluste põhjal on konservatiivide toetusprotsent 37, liberaalidel 27, uusdemokraatidel 17, rohelistel 11 ja Bloc Québécois’l 8. Neid numbreid tasub võrrelda 2006. a. valimistulemustega: konservatiivide 36,3% andis neile parlamendis 124 kohta 308-st; liberaalide 30,5% 103 ja Bloci 10,4% 51 saadikukohta. Ehhki kanadalased on mõnel määral oma eelistusi muutnud, nähtub nendest numbritest, et peaminister Harperil oleks ka nüüd raskusi enamusvalitsuse moodustamisega.

Warmington kirjutab 30. sept. Toronto Sun’is, et kuigi press tituleeris eelmiste valimiste eel ja ajal Harperi „hirmutavaks, domineerivaks ja arrogantseks poliitikuks“, on valitsus tegelikult osutunud kompetentseks ja Harperi isiklik toetus järjest kasvanud.

Kanadas ei saa me valida riigipead, peame oma hääle andma parlamendi saadikukandidaatidele. Seetõttu küsime kõheldes, kes nendest on kompetentseim ja kogenuim; kes meid kõige paremini esindaks? Kas minu saadik austab ikka Vahtralehemaa parlamenti, valitsust, kohtuid ja seadusi? Äkki raiub ta endale isikliku heaolu teed demokraatlikke põhimõtteid ära kasutades või koguni neid eirates? Need küsimused võimenduvad eriti nüüd, ränga finantskriisi päevil.

Mõistagi ei saa me asjadele vaadata üksnes oma mätta otsast. Ja nii jäävadki kõhklused püsima, sest lihtsaid lahendusi pole selles keerulises maailmas olemas.

Märkmed: