3. aprillil toimus Eestis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) sümpoosion „Väliseestlaste minevik, olevik ja tulevik“. Sümpoosionil kõneles president Toomas Hendrik Ilves, kes tunnustas ÜEKN-i keskset rolli väljaspool kodumaad elavate eestlaste koostöö korraldamisel, öeldes, et pole võimalik mõõta ega rahasse ümber arvestada seda tuge, mida väliseestlased osutasid poole sajandi vältel oma ikestatud kodumaale jäänud sugulastele ja tuttavatele.

Muidugi ei piirdunud see toetus üksnes materiaalse abiga – sel ajal nii hädavajalike pakkide saatmisega –, vaid ka raadiosaadete, imekombel Eestisse jõudnud kirjavara, eriti aga lobby-tööga, millega hoiti okupeeritud Eesti saatus asukohamaade fookuses. See oli väliseestlaste kutsumus ja eesmärk ka siis, kui kodumaal ei uskunud enam keegi vabaduse saabumise võimalikkusse. Nemad, väliseestlased, hoidsid karmidest tuultest hoolimata eestluse tuld imenippidega ikka hõõguvana.

Siin on heaks näiteks Tartu College’i (TC) saamislugu, millest nüüdseks on kujunenud paljude eesti organisatsioonide, ka meie lehe, kodu ja süda ning kus neil võimaldatakse üürivabalt kasutada ruume. Vaadates aastakümneid tagasi mitte ainult oma ühiskonna, vaid Kanada majanduslikele võimalustele avaramalt, rajati Torontosse üliõpilaste ühiselamu, kõrghoone, mis annab regulaarset sissetulekut tänagi. Selleks tähelepanuväärseks ettevõtmiseks vajati visiooni, ettevõtlikkust ja muidugi ka algkapitali. Et õigel ajal oli õiges kohas õige mees – hr. Elmar Tampõld –, kes selle kõigega varustatud oli, elab julge minevikuotsus edasi olevikus ja selle viljad ulatuvad ka tulevikku. See on meiegi lehe tulevikugarantii. TC kasumitest on kasvatatud ka Toronto Ülikooli Eesti Õppetooli kapitali. Praegu on aga TC-s käimas VEMU ehitus, mis loob head võimalused meie väärtusliku kultuuripärandi säilitamiseks.

Sümpoosionil arutati ka väliseesti ajalehtede käekäiku. Tellijate arv on drastiliselt kahanenud. Ehkki pressiteates kinnitatakse, et Eesti Elu „elab hästi“, seisame meiegi silmitsi sama probleemiga – ka meie tellijate arv ja sissetulekud vähenevad iga aastaga.

Kui siinsete väliseestlaste vanemat põlvkonda seob ühine minevik – mälestused kodukülast ja põgenikuteekonnast ning eestluse ideaalid, siis enamik uutest väliseestlastest on lahkunud kodumaalt viimase 20 aasta jooksul hõlpsamat elu otsima sooviga sulanduda ja sukelduda uue asukohamaa ellu. Paljud ei suhtle kohapealsete väliseesti kogukondadega ja mõned on emakeelegi unustanud. Kuidas meelitada neid tagasi eestluse rüppe, nii et nad oleksid oma maa saadikud välismaal, kui nad seda ise ei taha? President soovitab siin võtta aluseks suhtumise, et iga välismaal elav eestlane jääb oma maa patrioodiks. Ta tõi näiteks eesti päritolu, kuid eesti keelt mitte kõneleva James Tusty ja tema filmi „Laulev revolutsioon“ imelise eduloo Eesti tutvustamisel maailmas.

Oleks eestluse missioonitundega inimesi maailmas vaid rohkem!

Märkmed: