Kanadalased on valinud. Mitte ülekaaluka enamusega, aga siiski selliste arvudega üleriigiliselt, et liberaalide hegemoonia on troonilt tõugatud. Konservatiivid kogusid parlamendikohti igast riigi olulisest piirkonnast. Võib loota, et Kanada poliitiline maastik kujuneb taas kahe, isegi kolme partei süsteemiks, mitte ühe partei — liberaalide — domineerida, nii nagu ta seda möödunud sajandil oli. Sellisest valitsemisest kasvasid välja arrogantsus ning korruptsioon. „Adscam“ paljastas valitsejate lähenemise, mida kohtunik Gomery nimetas eneseõigustuse kultuuriks („culture of entitlement“).

Paraku on Kanada häälte ja parlamendikohtade jagamise süsteem ehitatud mitte proportsionaalsusele, vaid eelistades neid, kes koguvad kohti ringkonniti. Enamusvalitsuse võimalus kadus, kuna Toronto valijad toetasid liberaale ja NDP-d. Kanada rahvarohkeimas linnas loodetakse ikka heldetele andidele, mida on Trudeau ajast saadik lubatud nii „inimõiguste kaitse“ kui ka areneva NDP sotsiaalpoliitika surve tõttu. Nii on vähemusgruppide huvid üldsuse omadest tähtsamaks tõstetud. Nagu pahatihti juhtub, on seda kõike asutud kuritarvitama.

Mõelgem immigratsioonile. Teadagi on Kanada immigrantide riik, aga iga uus laine on peegeldanud erinevaid väärtusi. 19. saj. lõpul julges põllumajandusminister Sifton loota, et Euroopast tulnud maaviljelejad ehitavad Kanada maailma üheks jõukamaks maaks. Need uustulnukad rajasid preeriaprovintsid, kus muuseas kasvasid välja õlg-õla kõrval nii uussotsialism universaalse tervishoiu põhimõtetega kui ka praegune konservatism.

II maailmasõja järgne immigratsioonilaine lootis samuti ainult oma võimetele, olles võimaluse eest tänulik. Meenutagem, tollal pidid immigrandid aastase töölepingu täitma riigi huvides — kas tammiehitajatena, haiglaõdedena või muul viisil jõukohaselt Kanadale oma panti lunastades.

Trudeau ajastu ideaalid lõid sootuks teise riigi — heaoluriigi, milles leiti, et selline veksli täitmine — riigi huvides töötamine — polnud enam inimõigustega kooskõlas. Ehk peaks kaaluma toonaste töölepingute sõlmimise taastamist. See tagaks, et uustulnukal pole mitte ainult enese huvid mängus, vaid ka riigi omad.

Torontos, värskete immigrantide soositud linnas kandidaatide koosolekuid jälgides oli ilmne, et nii mõnigi kandidaat esindas kas liberaale või NDP-d mitte oma poliitilise arukuse või oskuse tõttu, vaid hoopis rahvusgruppi kuuluvuse pärast.

Kanada poliitilises realiteedis on vähemusvalitsus teretulnud. Olukord nõuab koostööd ning kompromisse. Erinevaid seisukohti tuleb austada, ja nagu liberaalid ilmekalt näitasid, enamusvalitsus unustab lihtrahva ja üldsuse huve kaitsta. Esmaspäevased tulemused on teretulnud, kasvõi ainult seetõttu, et läänest tulevad tuuled puhuvad hallituse parlamendimäelt. Värsket lähenemist on hädasti tarvis, lootuses, et muuhulgas kaob vaid enese huvides tegutsev kultuur.

Märkmed: