Eesti suusatajate olümpiavõitude joovastuses meenutaks, et riik autasustab medalivõitjaid kopsaka summaga. Shmiguni ja Veerpalu saavutused on meie riigile toonud rahvusvaheliselt positiivset tähelepanu, reklaami, millele pole võimalik hinda panna. Mis see miljonikroonine tunnustus kuldmedalile otsa siis ikka ei ole?!
Ent kiusab küsimus — kas seda preemiat (sel sõnal on paraku mineviku negatiivne hõng juures) on vaja andagi? Milleks selline suur summa? Võrdluseks, kultuuritegijad saavad elutöö eest palju vähem. Ning sportlased, olles juba tippu jõudnud, on elukutselised, mitte amatöörid: nad teenivad sponsorluse ja firmamärkide kandmisega jubagi korralikult, rääkimata MM etappidel võidetud rahast. Esimese võidu järgses teleintervjuus ähvardasid kauni Kiku naeratust varjata ta Fischer-suusad. See on juba sporditsirkus. On näiteks teada, et maailma parima golfimängija Tiger Woodsi sissetulekust on lõviosa kas sponsorluse või kohaleilmumise rahadest laekunud — turneevõidud toovad kuulsuse ja au, renomee aga tõsise raha.
Eestlased on oma ajaloos võitnud vähe medaleid, aurahasid. Olümpia- või maailmameistrimedal ei kaota kunagi oma sära ega hiilgust. Mis aga kipub tuhmuma, on meie teenetemärkide ja ordenite andmise süsteem. Tänavu andis president Arnold Rüütel oma otsusega riiklikud autasud 834-le isikule. Juba selline arv paneb küsima: kas tõesti on need teenetemärgid välja teenitud? Mõelgem võrdluseks Kanadale, kus elab umbes 32,5 miljonit inimest — mis väärtus oleks Order of Canada erinevatel liikidel, kui igal aastal jagataks umbes 20.000 sellist välja?
Mitmed iseseisvusmeelsed inimesed on tänavu väljendanud arvamust, et teenetemärkide jagamisega on astutud üle piiri. Enn Tarto on loobunud talle määratud ordenist, Kalju Mätik ja Mart Niklus leiavad sel nädalal sõltumatutes meediakanalites levitatud pikemas artiklis „Kas tõesti teenetemärgid ükskõik kellele?”, et autasustatavate nimekirjas on neid, keda vabadusvõitlejad peavad kollaborantideks.
Teenetemärgid on isamaalisele eestlasele sama tähtsad kui Kiku ponnistusi tõendavad kuldmedalid. Tunneme oma sportlaste saavutuse üle rahvuslikku ja riiklikku uhkust. Rüütel sai sellest aru, kirjutades kolmapäeval alla otsusele anda meie kullasportlastele Valgetähe I klassi teenetemärgid. Kas kehtib aga see uhkus iga teenetemärgi saaja kohta? Küsimus, millele saab ainult siis anda vastuse, kui riiklik auraha on nagu olümpiamedalgi — välja teenitud pikaajaliste pingutuste eest Eesti huvides; antud neile, kes seda tõepoolest väärivad.