Vaadates meie tänase, pühadehõngulise lehe esiküljel olevat perekond Järve ajaloolist pilti, viib see küllap paljude lugejate mõtted esivanematele, kodule ja kodumaale, mida seoses Võidupüha ja jaanipäevaga meenutatakse kindlasti paljudes maailma paikades. Ja paljud meie lugejaist küllap ongi juba kodumaal, kuhu sel suvel plaanivad minna vast sajad siinsed eestlased.
Vanad pildid tekitavad erisuguseid tundeid — mitte kõigil pole ju olnud au tunda oma vanavanemaid. Kes püüab neid vaadates esivanematega sarnaseid näojooni tuvastada, kes vaatleb põnevusega nende soenguid ja riietust, kes aga püüab juurelda, mida need inimesed endast õige kujutasid, milliseid mõtteid mõtlesid ja kui õnnelikud olid. Võtame või pildi tegemise hetke, mis oli kindlasti suursündmuseks, mitte nagu tänapäeval kombeks, kus ühe päevaga pole mitte mingi kunst valmis klõpsutada mitu filmitäit pilte.
Ja fotosid on vist pea kõikides tänapäeva kodudes tohutult palju. On ju olemas see rõõm, et mis iganes enese ja oma pere jaoks tähtsa või ajaloolise hetke jäädvustamiseks on meil kaamera pea igal pool kaasas, enam ei pea samme spetsiaalselt piltniku juurde seadma, olles eelnevalt ennast ja järeltulijaid hoolega puhtaks küürinud, pühapäevariided selga tõmmanud, soengud sättinud — ja seda kõike selle maagilise momendi nimel, kus käib klõpsatus ja hetk on jäädvustatud — et siis taas minna igapäevatoimetuste juurde, mis väga paljudel eestlastel oli teatavasti raske ja kurnav talutöö.
Iseküsimus, kuidas täna seda pildirohkuse võimalust hinnata oskame — ja kui tähtsad on aastakümnete ja -sadade pärast need praegu võetud sajad ja tuhanded pildikaadrid, mis meil tihtilugu kuhugi vedelema jäävad, sest neid on nii palju ja kõike ju albumitesse panna ei jõua. Seda enam tekitavad aukartust need säilinud vanad pildid, mis kindlasti pruunikaks tõmbunud, kuid mis on reeglina korralikult paksudesse albumitesse kinnitatud ja mille avamiseks tahad varuda aega, et süveneda tollasesse meeleolusse. Tundub, et ka kodumaalt põgenemisel oli eestlaste jaoks tähtis püüda kaasa võtta just pilte, et hiljem, olles laiali pillutatud erinevatesse maailmanurkadesse, neid vaadates taastada mõttelist sidet kodu ja lähedastega.
Olen alati imetlenud neid, kes võtavad aega, tegelemaks isikliku perekroonikaga. Tundub ju nii lihtne jäädvustada paari reaga isiklikke sündmusi kas siis päevikuvormis või pildiseeriatena, aga kui paljud seda teevad — ikka tundub, et see või teine sündmus ja selle toimumisaeg jääb ilma kirjapanematagi eluks ajaks meelde, kaasa arvatud see, mida antud ajal mõtlesid, tundsid, tähtsaks pidasid. Kuigi paljud tänapäevased kaamerad on varustatud kuupäevaga, pole tehnoloogia veel nii kaugele jõudnud, et nimetatud emotsioone saaks piltide pealt välja lugeda.
Enamus inimesi tunneb vast mingil eluetapil suurenenud huvi oma esiisade-emade ja üldse sugupuu vastu — kui harali selle oksad kasvanud on ja kuidas asetsevad tüvi-juured. Igati austustvääriv on kuulda, et nii mõnigi siinsetest eestlastest on selle mahuka töö ette võtnud.
JUHTKIRI: Vanad pildid aitavad minevikuga silda rajada (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kas võiks seda pilti siin näha?
Arvamus
TRENDING
